Aitab poolikutest katsetustest
Ja need reformid, need lõppematud eksperimendid, mis liiga tihti pigem lammutavad kui loovad. Haridus ja meditsiin, riigikaitse ja siseturvalisus, raudtee ja pealinna ühistransport on esimesed pähe tulevad näited. See aeg on möödas, kui kõik oli ümbertehtult alati parem kui varasem, sest algtase oli null või nullist allpool.
Enam ei tohi alustada mingi valdkonna kardinaalset ümbertegemist viisil, et kõigepealt räägitakse udujuttu stiilis: «...puudub side ühiskonnaga, varsti jõuame esimese viie hulka, süsteemi efektiivsus on madal, riik tuleb viia kohale...». Nõudes endale tegevuseks vabad käed, sisuliselt blankoveksel ja hakates seejärel olemasolevat, funktsioneerivat süsteemi lammutama. Kõik ikka uue ja parema nimel, mis kuidagi õnnestuda ei taha.
Pealegi polnud ka otseste läbikukkumiste puhul enamasti aru saada, kas motiiviks oli omakasu või ruulis taaskord ebakompetentsus. Kui tuhin ükskord läbi sai, polnud vastutajaid jällegi kuskil, vaid alustati hoopis järgmise reformiga.
Aeg oleks sätestada kindel reegel, et enne eelmise reformi kokkuvõtete tegemist ja tegijatele õiglase hinnangu andmist uuega ei alustata. Eesmärgiks on ju funktsioneerivate valdkondade, institutsioonide loomine, seda mitte kõrgemate jõudude rõõmuks, vaid ikka oma inimeste tarbeks. Et näiteks kvalifitseeritud inimene leiaks siinmail, mitte kusagil mujal sobiva rakenduse ja väärika palga, et elu maapiirkondades ei hääbuks.
Põlvkonnajagu iseseisvust õpetab seda, et suletud, kriitikavabade tsoonide tekitamine pärsib arengut. Riigi võimuladviku sisult religioosne puutumatus ei ole tagatis, mis kindlustab Eesti riigi arengu ja edasikestmise. Ei ole õige piirduda arvamusega, et «oma riiki ja valitsejaid ei kritiseerita, seda teevad ainult vaenlased», sest see pole kogu tõde ega isegi mitte tõetaotlus.