Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jüri Saar: 2012. aasta – silmade avanemise aeg

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jüri Saar | FOTO: Toomas Huik / Postimees

Riigi võimuladviku sisult religioosne puutumatus ei ole tagatis, mis kindlustab Eesti riigi arengu ja edasikestmise, kirjutab MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik Mõttekoja esimees Jüri Saar, vaadates Postimehe arvamusportaalis tagasi möödunud aasta õppetundidele.

Möödunud aasta tähistas Eesti poliitilises arengus muutust, mis pidi vabas ühiskonnas paratamatult juhtuma. Siinsetel inimestel tärkas uuel tasemel kodanikuks oleku tunne, saadi aru enda tähtsusest ja vastutusest, vajadusest olla kaasatud kõigi asjade üle otsustamisse. Hakati varasemast oluliselt nõudlikumalt vaatama valikutele ja valitsejatele ning nende poolt tehtule.

Tasapisi tugevnedes, aktiivsemaks minnes tekkis Eestis kodanikuühiskond, mis ei rahuldu olemasolevaga ja mantraga stiilis: «Teistel on läinud hoopis halvemini».

Eesti arenguvektor on ligikaudu viimase viie aastaga muutunud ja pole enam suunatud ühetähenduslikult üles. See on fakt, mida tõendavad mitmed inimarengu näitajad ning seda tunnevad omal nahal kõik inimesed. Samas saab ka üha selgemaks, et küsimus pole üksnes individuaalses tubliduses, võimes endaga toime tulla, vaid üldistes raamides, nende paika panemise viisides. Lühidalt öeldes valitsemismudelis.

Kodanik peab haarama initsiatiivi

Parimad otsused sünnivad demokraatlikus ühiskonnas laiapõhjaliselt, vabu inimesi ja nende ühendusi kaasates, tähelepanelikult kuulates. Täna on vajalik minna üle varasemalt juhtimis-, valitsemiskultuurilt uuele, läänemaisele, ja seda mitte enam üksnes vormiliselt, vaid sisuliselt. Kui varasema juhtimisstiili korral tuli alandlikult üles vaadata ja lihtsalt uskuda, et küll «nemad seal tipus» teavad paremini, mis mina «väike ja rumal» neist asjadest tean, siis nüüd enam niiviisi ei saa. Selline mudel kus valitseja(te) kohus on olla kõikvõimas, eksimatu, altpoolt läbipaistmatu, mõnikord isegi hirmutav, kuid alati tugev, ei tööta enam.

Kõik veel seda ei mõista, eriti poliitladvik ja parteijuhid, kes hämavad. Endiselt kõlab vana plaat, et kui hästi neil kõik on ja kuidas läheb üha paremaks (ustav püsivalijaskond, massiliselt uusi liikmeid, inimesed tänaval toetavad, saadavad õnnitluskirju, juba 20 aastat on räägitud võimu ja rahva võõrandumisest, jne.). Täna ütleb kodanikkond parteidele: «Me ei tea endiselt, kui hästi või halvasti on teie siseasjad. Me ei tea isegi seda, kust ja kelle käest te raha saate. Tehke meile need asjad ükskord selgeks ja ärge udutage.»

Kodanik nõuab eetilisust ja kompententsust

Möödunud aastal sai ümber enese esitlemise aeg stiilis: «Kui poleks meid, kes siis veel. Alternatiivi ju pole.». Täna näevad vabad kodanikud, et juhtimise ja valitsemise kvaliteet ei ole usuküsimus, vaid on faktiküsimus. Tajutakse vahet heal ja viletsal valitsemispraktikal, kuid millegagi ei saa õigustada ebaeetilisust ja ebakompetentsust. Loosunglikkus aklamatiivses stiilis «me usume...» ei tee selgeks ega legitimeeri kellegi sobivust oma kohale.

Juhtidel ja teiste valitsejatel tuleb oma käitumisega pidevalt tõestada, et ollakse parim võimalikest ja oma otsuste kvaliteediga tuleb näidata, et ollakse kompetentne. Pole vaja eksponeerida ennast asendamatuna, võimuvertikaali personaalse kehastajana, kelle lahkumisega lõppeks õnneaeg ja algaks segaduste periood. Nüüd öeldakse: «Kui väsisid valitsejana ära või ei oska enam, astu kõrvale ja tulevad teised. Kui oled olnud aus ja seaduskuulekas, pole sul midagi karta.»

Aitab poolikutest katsetustest

Ja need reformid, need lõppematud eksperimendid, mis liiga tihti pigem lammutavad kui loovad. Haridus ja meditsiin, riigikaitse ja siseturvalisus, raudtee ja pealinna ühistransport on esimesed pähe tulevad näited. See aeg on möödas, kui kõik oli ümbertehtult alati parem kui varasem, sest algtase oli null või nullist allpool.

Enam ei tohi alustada mingi valdkonna kardinaalset ümbertegemist viisil, et kõigepealt räägitakse udujuttu stiilis: «...puudub side ühiskonnaga, varsti jõuame esimese viie hulka, süsteemi efektiivsus on madal, riik tuleb viia kohale...». Nõudes endale tegevuseks vabad käed, sisuliselt blankoveksel ja hakates seejärel olemasolevat, funktsioneerivat süsteemi lammutama. Kõik ikka uue ja parema nimel, mis kuidagi õnnestuda ei taha.

Pealegi polnud ka otseste läbikukkumiste puhul enamasti aru saada, kas motiiviks oli omakasu või ruulis taaskord ebakompetentsus. Kui tuhin ükskord läbi sai, polnud vastutajaid jällegi kuskil, vaid alustati hoopis järgmise reformiga.

Aeg oleks sätestada kindel reegel, et enne eelmise reformi kokkuvõtete tegemist ja tegijatele õiglase hinnangu andmist uuega ei alustata. Eesmärgiks on ju funktsioneerivate valdkondade, institutsioonide loomine, seda mitte kõrgemate jõudude rõõmuks, vaid ikka oma inimeste tarbeks. Et näiteks kvalifitseeritud inimene leiaks siinmail, mitte kusagil mujal sobiva rakenduse ja väärika palga, et elu maapiirkondades ei hääbuks.

Me ei saa jääda ootele

Põlvkonnajagu iseseisvust õpetab seda, et suletud, kriitikavabade tsoonide tekitamine pärsib arengut. Riigi võimuladviku sisult religioosne puutumatus ei ole tagatis, mis kindlustab Eesti riigi arengu ja edasikestmise. Ei ole õige piirduda arvamusega, et «oma riiki ja valitsejaid ei kritiseerita, seda teevad ainult vaenlased», sest see pole kogu tõde ega isegi mitte tõetaotlus.

Mugav on olla võimu juures ja öelda: «Te ei tohi mind arvustada, sellega te tapate oma riiki» või «Ma võin olla vilets, kuid austage läbi minu riiki kui institutsiooni.» Juhul, kui institutsiooni esindavad valetajad, vassijad ja tühikargajad, kelle pärast peab hiljem vabandust paluma, siis kannatab paratamatult kogu institutsioon. Riik on alati midagi rohkemat kui konkreetsed persoonid, kuid riigi juhtpersoonid annavad oma tegudega näo kogu riigile kujundades pidevalt selle mainet.

Kõik need asjad said meile varasemast oluliselt selgemaks möödunud aastal, kui silmad avanesid. Mõistsime, et Eesti saatus ja tulevik sõltub eelkõige meie kõigi panusest. Uuel, 2013. aastal ja järgnevatel tuleb varem alustatud teed pidi minna edasi. Uus nägemine tõi kaasa palju tundeid, kuid nüüd tuleb need vormistada otsusteks ja tegudeks, et möödunud aastast ei jääks mälestus kui tühja jutu aastast.

Tagasi üles