Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) volikogu.

FOTO: Liis Treimann

Tallinna Ülikooli magistrant Viljo Kivisild pakub Postimehe arvamusportaalis välja, et Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) võiks nende poolt propageeritavaid «perevalimisi» esmalt erakonna sees katsetada.

FOTO: Andres Haabu / Postimees

Viljo Kivisild

FOTO: Pm

Lapsevanematele lisahääle andmine pole eriti aktuaalne, aeg-ajalt figureerib see oma peamiste eeskõnelejate Andrei Hvostovi ja Urmas Reinsalu sõnavõttudes. Samas on võimalik, et toda teema hakkab IRL tõsisemalt päevakorda upitama, kui koalitsioonipartner Reformierakonna reitingupunktid jätkuvad langevas joones. See muudaks Reformierakonna vastutulelikumaks ja leplikumaks ning IRLi poliitikud tõenäoliselt prooviksid oravate helduse piire kombata. Sealjuures muidugi koalitsiooni (koos)hoidmine on mõlemale parteile siiski esmatähtis.

Olen isiklikult seda meelt, et olulisim on, kuidas sõnu tarvitame, mitte sõna keelekuju. Poliitiliselt tasandilt kultiveeritavate sõnade suhtes tuleks alati tähelepanelik olla. Mõnikord kasutatakse – ja tõenäoliselt sihilikult – lapsevanematele lisahääle andmise juures väljendit perevalimised. Ent perevalimised ei tähenda, et kogu perekond valiks; reaalne valimisõigus oleks lapsevanematel, alla 18-aastaseid Eesti kodakondseid valimiskastide juurde või e-valimiste portaali toimetama ei oodata. Eks sõnad pere, kodu, tasuta mõjuvad ikka inimestele meelepäraselt.

Mida ma ajakirjanduses senitehtud «perevalimiste» kriitika kõrval kohanud pole, on soovitus IRLil omaenda head ideed praktikas realiseerida, teisisõnu erakonnasiseselt. Esimene samm on põhikirjamuudatuste tegemine, järgmine samm endale esimehe, aseesimehe jne asjameeste valimine «perevalimiste» stiilis, kus lapseomanikul (vabandust väljendi eest) on lisahääl või –hääled. Võibolla saanuks Liisa Pakosta viimasel IRLi juhivalimistel selliselt rohkem poolthääli.

Enne valimiskorra sedavõrd põhjalikku reformimist ning riiklikuks tegemist võiks niisiis proovida, mismoodi see erakonna kui ühiskonna mikromaailma tingimustes toimib. Kas mitte kunagisele Res Publicale tehtud vahel etteheiteid, kui nende moraali kirjeldati kui «käige meie sõnade, mitte tegude järgi»? Oma idee juurutamine oma erakonnas näitaks head eeskuju.

Kui kellegi etteheide või vastuargument oleks, et minu soovitus on demagoogiline, küsiksin, miks on demagoogiline algidee siduda selle idee algatajaga?

 «Perevalimiste» uudsuse ja maailmas läbiproovimatuse kohta märkis Reinsalu 5. jaanuaril Postimehele, et see väide iseenesest pole kuigi tõsiseltvõetav. Võrdluseks tõi ta Mart Laari esimese valitsuse ajal kehtestatud tollal unikaalse ühetaolise tulumaksu, mis päästis Eesti majanduse. Siinkohal tahaksin öelda, et uudsus ja originaalsus seisnebki selles, et miski on varem läbi tegemata ning kaasnevad tagajärjed on (suuresti) prognoosimatud. Üht uudsust teisega võrrelda – näiteks maksusüsteemi valimiskorraga – pole minu arvates adekvaatne ega vastutustundlik, sest proportsionaalse tulumaksu edukas praktika ei saa iseenesest tagada lapsevanematele lisahääle andmise soovitud resultaati – demograafiliste väljakutsete lahendamist või leevendamist. Mulle tundub, et lugupeetud poliitik proovis siin pigem apelleerida kodanike emotsioonidele, mitte mõistusele.

Kui tegemist oleks võluvitsa või märkimisväärse abinõuga demograafiliste probleemide lahendamisel, miks pole niisugune poliitiline meede praeguseks läänemaailmas juba laialdaselt kasutusel? Saksa parlamendis lapsevanematele lisahääle andmist juba arutatakse, aga demograafiline kestlikkus pole uudne küsimus ei ühe madalaima sündimusega lääneriigi Saksamaa ega valdava osa läänemaailma jaoks.

Edasi, tsiteerin veel Postimehest Reinsalu: «Perekonna valimisõiguse puhul saaks pere iga alaealise lapse eest lisahääle, mida kasutavad kuni lapse täisealiseks saamiseni tema vanemad. Sest lapsevanem lähtub enda otsustes üldjuhul sellest, mis on lapsele hea.»

Veelahkmeks: IRLi visioonis lapse hääleõigust mitte ei suunata tema vanemale, vaid viimasele kingitakse lisahääl. Alla 18-aastaselt kodanikult ei võeta hääleõigust ära, sest tal pole hääleõigust kunagi olnudki. Kõrvale: hoopis omaette ettepanek fookust lastele pöörata on valimisea langetamine, selle vastu on siiani põhjalikumat huvi üles näidanud SDE ja RE.

Reinsalu mõttekäigu «lapsevanem lähtub enda otsustes üldjuhul sellest, mis on lapsele hea» muudab kaheldavamaks see, et tegelikult on lapsevanemal vastav võimalus praegugi. Räägime ju lapsevanemale lisahääle andmisest, mitte lapsevanemale hääle andmisest. Praegune lapsevanem oma ühe häälega võib valimistel samahästi hääletada lähtuvalt kaalutlusest eelkõige nooremat generatsiooni toetada. Natuke veider tundub arusaam, et lapsevanem oma eluvalikutes, mh hääletamisel, ei lähtu niisamutigi oma lapse huvist või laste huvidest laiemalt.

Võibolla asjakohasem oleks küsida: kuivõrd prioriteetne on tänase valimisaktiivse lapsevanema jaoks lapse heaolu ja tema tuleviku kindlustamine? (Jäägu see teadjamate diskuteerida.) Või hääletab tänane lapsevanem lähtudes oma paremast äranägemisest, isiklikust maailmavaatest jne? Kui lapsevanemat lisahäälega õnnistada, miks eeldada, et järgmistel valimistel korraga perekondliku mõtlemise revolutsioon järgneb? Kuidas see toimuks: oma «pärishääle» annab lapsevanem sinna, kuhu tahab, lisahääle sinna, mis eeskätt lapsesuud toidab? Näiteks: «pärishääl» Reformierakonnale, kuna on säilinud usk, et nemad esindavad liberaalset maailmavaadet, lisahääl IRLile, kuna nemad hoolivad laste käekäigust rohkem kui konkurendid (näiteks IRLi vanemapension).

Kõrvalmärkusena minu isiklik tähelepanek. IRLi retoorika keskmesse on tihtipeale asetatud lapsed, ent miskipärast hea ja parem kipub lastest mõneti mööda minema. Vanemapensioni retooriline südameasi on IRLile lapsed, kuigi lastetoetuste suurendamine tunduks vahetum ja siiram poliitiline samm.

Niisamuti seesama vanematele lisahääle andmine, millega peaks tagatama laste huvid, ent selmet usaldada (teatud vanuses) lapsi ja küsida otse nendelt, viljeldakse hoiakut «lapsevanem lähtub enda otsustes üldjuhul sellest, mis on lapsele hea». Pahatahtlikum tõlgendus oleks, et IRLil on varjatud agenda, kus tahetakse väga vanemlikku ühiskonda; ironiseerides: püütakse luua ühiskonda, kus lapsevanemad on kaitstud oma laste eest.

Kuidas jaotuvad lapsevanemate vahel hääled, kui perekonnas on näiteks üks või kolm valimisõiguslikku ikka mittejõudnud last, pole samuti puhttehniline küsimus. Kui ema on sotsiaaldemokraat ja isa konservatiiv, on kindlasti alust kahtlustada, et reaalses valimissituatsioonis toimiksid nad hääletamisel erinevalt. Valimistulemused sõltuvad valijate tahtest, see on demokraatia elementaartõde. Kes on valijad, on niisiis paratamatult keskne küsimus. Mismoodi ikkagi poliitiliselt lahendatakse mõningaid – näiteks üks laps perekonnas – situatsioone: lisahääl antakse automaatselt naispoolele, panustatakse peresisese konsensuse leidmisele, visatakse münti jne?

Lisaks looksid «perevalimised» turujutte: «Härra, kas teil on valimistel üks hääl?» – «Ei, proua, mul on valimistel kaks häält.» Võibolla proua, kellel endal on ainult üks hääl, muutub kadedaks ja leiab, et sellise valimiskorra sisseseadnud riik ei väärtusta teda kõigi kodanikega võrdselt ning ei talita demokraatlikult – võrdse hääleõiguse printsiibi alusel. Pahandust kui palju.

Ootaks, et enne «perevalimiste» reklaami kõneleks IRL lapsevanemale lisahääle andmise detailidest, praegune lähenemine paistab vastupidine.