Priit Pullerits: neetud kriitik

Priit Pullerits. Foto: Sille Annuk

Mõni aeg tagasi helistasin riigiaparaadis tähtsal kohal asuvale kõrgelt haritud isikule, et paluda tema arvamust paari pentsiku protsessi kohta Euroopas. Teadsin teda varasemate sõnavõttude järgi inimesena, kes julgeb oma siiraid seisukohti kuuldavaks teha. Ometi tabas mind jahmatus.

Tähtsal kohal isik teatas keerutamata, et ei soovi arvamust avaldada, ja mitte sellepärast, et tema tool võiks kõikuma lüüa, vaid seepärast, et teab juba ette minu kriitilist hoiakut Euroopa ja Euroopa Liidu suhtes. Niisiis: paluks ainult Euroopa-sõbralikke küsimusi ja Euroopat toetavat suhtumist!

Paistab, et Euroopa ja euroliidu kritiseerimine hakkab vähemasti Eesti võimueliidi silmis muutuma mitte üksnes salongikõlbmatuks, vaid ka taunitavaks. Euroopa ja euroliit on midagi sellist, kuhu me uhkusega kuulume, ja jutul lõpp – sest mis oleks alternatiiv? Tagatipuks on valitsus levitanud mantrat «meie päästame Euroopa rahandust», mis justkui viitaks, et Euroopa hädadele-nõrkustele osutamine on võrdne Eesti riigiisade ülla missiooni õõnestamisega.

Tõsi, Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas hüüatas kuu aega tagasi Postimehe AKs, kirjutades Euroopa eitamisest ja jaatamisest: «Euroopale ju põhiliselt «ei» öeldaksegi! Kus need on, kes Euroopale «jah» ütlevad?» Kes Kallase kirjutist hoolsamalt luges, küllap märkas, et näited pahade eitajate kohta pärinesid väljastpoolt Eestit. Siinmail, nagu näitavad viimased küsitlustulemused, valitseb jaatus: ELi kuulumist toetab tervelt kolm neljandikku Eesti elanikest.

Arvestades sellist massiivset toetust, ei peaks kriitilisi hääli kartma. Kummatigi ei jäta isegi Kallas neid kaude halvustamata, nimetades jah-Euroopa leeri mõõdukaks, harituks, ajaloost ja majandusest teadlikuks. Selge: kriitilised hääled kuuluvad äärmuslastele, harimatuile ja võhikuile.

Säärasel foonil on kujunenud euroskeptilised sõnavõtud, nagu tegi ajaloolane Jaak Valge aastalõpu AKs – nimetades euroliidu juhtide retoorikat räigelt rahvusevastaseks ja majanduskriisi ajal tehtut päris pööraseks –, vaat et üksikute huntide julgustükiks. Loomulikult ei vaevu poliitladvik selliste jultunud seisukohtadega diskussiooni laskuma, vaid vaatab külmalt mööda. Nagu ka SEB privaatpanganduse strateegi Peeter Koppeli kuu ­aega tagasi Eesti Ekspressis ilmunud analüüsist «Õhtumaa allakäik reaalajas», kus autor väidab, et praeguse võlakriisi varjus pulbitseb nii põhjuste kui tagajärgedena veel hulk teisi kriise, millest ühegi põhjustega tegelemist pole sisuliselt alustatudki.

Sellegipoolest – ei ole ilus Euroopat ega euroliitu valusate küsimustega torpedeerida. Sest: «Kui Euroopa Liit laguneb, siis on see Eestile katastroofiline probleem,» hoiatab-ähvardab Euroopa Komisjoni Eesti esinduse ajakirja Eurokratt viimatises numbris igasugu kriitikuid Eesti põhiseaduse kaasautor, vandeadvokaat Jüri Raidla.

Millegipärast tuletab see kõik meelde nõukogude aega, kui suurriiki ja suurvõimu pidi samuti üksnes kiitma ja tunnustama.