/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/01/14/1523554t1h6982.jpg)
Miks pommitvad Prantsusmaa lennukid sihtmärke Aafrika riigis?
Juhtkiri: otsustav rünnak Malis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks pommitavad Prantsusmaa sõjalennukid sihtmärke Aafrika riigis Malis? Ja miks kiitsid eile nii Prantsuse vasakpoolsed kui ka parempoolsed üksmeelselt oma presidendi otsustavat tegutsemist?
Värskete sündmuste eellugu võib alustada Liibüa diktaatori Gaddafi langemisest. Esiteks läksid Liibüast liikvele relvad ja võitlejad, mis jõudsid ka Mali põhjaossa. Teiseks oli Gaddafi varem naftarahaga ohjes hoidnud piirkonna paljusid osapooli.
Eelmise aasta alguses tõusid Mali põhjaosas üles iseseisvust taotlevad tuareegid. Nende vabastusliikumine MNLA saavutas koos islamistidega kiiret edu – nõrga organisatsiooniga ja halvasti varustatud Mali armee sunniti taganema. Pealinnas Bamakos olid ohvitserid pahased kaotuste ja keskvalitsuse jõuetuse pärast. Nad hakkasid omakorda mässama ja tegid riigipöörde. See võimuvõtmine osutus täielikuks omaväravaks. Esiteks lakkasid töötamast Mali keskvalitsuse armee käsuliinid ja suur osa väest jooksis lihtsalt laiali. Teiseks ähvardas rahvusvaheline üldsus kinni keerata Malile üliolulise välisabi. Kolmandaks ähvardasid Lääne-Aafrika naabrid ise rünnata Põhja-Mali uusi valitsejaid.
Riigipöörde tulemusena saavutasid tuareegid ja islamistid veel suurema edu, saades kontrolli kogu Mali põhjaosa üle ning MNLA kuulutas välja Azawadi iseseisva riigi. Pealinnas sunniti aga riigipöörajad võimult taanduma. Pärast edu keskvalitsuse vastu loobusid islamiäärmuslased koostööst iseseisvust taotleva, ent muus osas mõõduka MNLAga. Suvel tõrjusid nad MNLA lahingutega välja linnadest. Nii kinnitaski MNLA informatsiooniminister eile, et nemad on valmis koos prantslastega äärmusislamistide vastu võitlema.
ÜROs detsembris heakskiidu saanud sõjalise sekkumise kava nägi ette Mali keskvalitsuse armee tugevdamist ja lubas saata sinna nõuandjaid. Ennustati, et välist sõjalist sekkumist ei tule enne 2013. aasta sügist. Viimastel nädalatel tungisid aga äärmusislamistid edasi lõuna poole ning tekkis oht, et nad saavad kontrolli kogu Mali üle. See tingiski vajaduse kiiresti sekkuda.
François Hollande on sisepoliitikas silma paistnud nõrga ja heitliku presidendina. Otsustavusega Malis on ta ilmselt südameid võitnud, sest Prantsusmaa avalikkus tajub valulikumalt kui ükski teine lääneriik, mida võib endaga kaasa tuua nende kunagise koloniaalvalduse (Mali riigikeel on prantsuse keel) langemine äärmusislamistide terroriorganisatsioonide kontrolli alla.
Tuareegide unistus – iseseisev Azawad – on aga kui alasi ja haamri vahel. Naaberriigid ei soovi tuareegide iseseisvumist. Nad kardavad, et tekiksid pretensioonid ka nende territooriumidele, sest tuareege elab lisaks Malile veel mitmes riigis. Teisalt terroriseerivad tuareege suurel määral välisriikidest sisse toodud islamiäärmuslased. Mitte kellegi huvides, peale terroriorganisatsioonide, pole aga uue Somaaliat või Talibani-aegset Afganistani meenutava territooriumi tekkimine.