Ahto Lobjakas: suured riigid kehtestavad oma huve raamidest sõltumata

Ahto Lobjakas. Foto: Laura Oks

Euroliidu ees on valik, kas jääda paigale ja riskida laguneda või liikuda edasi otsustusmehhanismi lihtsustamise teel. Suurriigid kehtestavad enda huve tegelikult niikuinii, sõltumata institutsiooni raamidest, leiab kolumnist Ahto Lobjakas.

 

Määratlegem kõigepealt föderalismi mõiste. Alustuseks: me ei räägi Euroopas muidugi mingist USA tüüpi föderalismist, kus kuraditosin kolooniat lõi kunagi uue riigi. Euroopas pole olnud (ega suure tõenäosusega tule) nn konstitutsioonilist momenti, mis looks riigi talle põhiseaduse andmise läbi. On ammu välja kujunenud riigid, mõned neist sajandeid vanad, teised vähem, mis on moodustanud midagi, mis alguses meenutas rahvusvahelist organisatsiooni, aga on nüüd muutunud millekski omanäoliseks, kasvava oma suveräänsusega maailmajao esindajaks. Euroopa Liit on sui generis.

Nende riikide otsustada on nüüd, kas ja kuivõrd nad seda konstruktsiooni hindavad. Euroopas on kriis, maailm muutub ja võib öelda, et ELi ees on valik: kas tammuda paigal ja riskida lagunemisega või liikuda edasi.

Edasiliikumine peaks toimuma kolmel laial ja põimunud rindel. Esiteks, otsustusmehhanismi lihtsustamine ehk enamushääletuse märgatav laiendamine: 27 (varsti 28 liikmesriiki) ei ole võimelised kõike piisavalt paindlikult otsustama (mõelgem peale muu erahuvide ja lehmakauplemiste üüratule mängumaale).

Teiseks, et otsuseid oleks vastu võtta lihtsam, tuleb riikidel loovutada suveräänsust. Seda on juba tehtud (näiteks ei ole õige öelda, et iga Euroopa Komisjoni otsuse peavad heaks kiitma liikmesriigid). Küsimus on, kas selleks ollakse valmis välis- ja kaitsepoliitika küsimustes (et EL ei oleks maailmas majanduslik hiiglane, aga poliitiline kääbus) või eelarve- ja maksupoliitikas (nagu eurotsooni kriisi päris-lahendamine nõuaks), või ka sotsiaal- ja tööturupoliitikas (vt eelmine, kaugemalt).

Kolmandaks, ja siin jõuame Euroopa föderalismidebati südameni: kuidas hoolitsetakse selle eest, et uuel «föderaalsel» Euroopal oleks demokraatlik tugi ja õiguspära.

ELi liikmesriikide huvid ja suhtumised erinevad. Suurbritannia Euroopa serval võib endale lubada irdumist. Eesti asub Venemaa ja Skandinaavia vahel. Pühapäeval pakkus Rootsi «lähematele naabritele» väga lähedast kaitsekoostööd. Soomes on see esiküljeuudis, Eestini Põhjala solidaarsus ei ulatu. Meil on vaja väikese ja igas mõttes hapra riigina küsida: kes on meiega solidaarne? Ja kui on neid, kes ütlevad, et meil pole solidaarsust vaja, siis tuleb neil põhjalikult selgitada, kuidas «nende» Eesti Euroopas ja maailmas hakkama saaks.

Küsimus veidi teisiti asetatult on seega, kellega koos saame elada edasi võimalikult ideaalse Eestina? Vastus näib mulle ainuvõimalikult: Euroopa Liidus, ükskõik, milline tema poliitiline pale ka ei oleks. Suured riigid kehtestavad enda huve sõltumata institutsioonide raamidest. Küsimus on, kuidas nad seda teevad. ELis on see seni olnud väga «tsiviliseeritud» Eesti jaoks muidugi veel olulisem on, et kusagil mujal peale Euroopa ei jätkuks meile sõna otseses lihtsalt mõttes ruumi.

Kahekojaline parlament?

Kahekojalise parlamendi mõte on sama vana kui Euroopa Liit. Moodsas vormis on tema vaimne isa toonane Saksamaa välisminister Joschka Fischer, kes esitas selle oma ajalukku läinud kõnes Humboldti Ülikoolis aastal 2000. Mõtte eesmärk on tagada ELile demokraatlik õiguspära kahel tasandil korraga: alumine koda oleks otsevalitav üle Euroopa, esindades «Euroopa kodanikke», teine esindaks liikmesriike ja nende kodanikke. Mõte viimase aasta-paari jooksul saanud uue kuue idees, et ülemkojaks võiks saada liikmesriikide valitsuste esindus (sisuliselt tänane nn EL ministrite nõukogu). Sellest on muuhulgas korduvalt rääkinud Angela Merkel. Kõik sõltub võimujaotusest, uutel nimetustel ja institutsioonidel ei ole mõtet, kui nad säilitavad endas tänase halvava otsustusvõimetuse 27 vetoga.

Sellise kahekojalise parlamendi ülemkotta jääksid igal juhul kõige tähtsamad ja riikliku suveräänsuse vaimule kõige lähedasemad teemad - siia pole midagi parata, see on asjade loomuses. Määravaks saab, kuivõrd suudetakse välis-, maksu- jms poliitikates edendada enamushääletuse printsiipi.

Euroliidu otsevalitav presidendi osas sõltuks kõik tema võimutäiusest. See, kes valitakse ja kuidas täpselt, on kolmandajärguline võrreldes sellega, millised saavad olema tema volitused. Minu arust ei jäta viimased 10 aastat kahtlust, et EL vajab tugevat ühishuvi fokusseerijat ja edendajat. Täna võime väga valusa irooniaga tõdeda, et viimane seda kirjeldust vääriv poliitik oli komisjoni eelmine president Romano Prodi.

Postimehe arvamusportaal küsib täna arvamusi Euroopa Liidu tuleviku kohta, mille üle arutles ka president Toomas Hendrik Ilves intervjuus Postimehele.