Miks aga «Eesti ajalugu II» siis niimoodi köidab, erutab ja vaidlema sunnib? Esiteks sellepärast, et see on esimene terviklik ülevaade Eesti keskajast üle 75 aasta, oma ala tähtsaim teos, mille põhjal hakatakse õpetama koolides, täiendama Vikipeediat, muutma meie arusaamu ammu toimunud sündmustest.
Aga teine ja peamine põhjus on ikkagi selles, et teos puudutab «meie» põlvnemislugu, «meie» alistamist, «meie» orjaööd ja võitlust vabaduse eest. See on aeg, kui ristisõdijad tulid ja «eestlased» alistati. See on põlvnemise, pärandi, identiteedi ja juurte lugu. Emotsioonid aga tulevad just neist jutumärkidest, sest Selarti ja tema kaasautorite jaoks pole «meie» ja «eestlased» enam sugugi need «meie» ja need «eestlased», mida siiani arvati.*
Anti Selart on uue põlvkonna ajaloolane. Tartu Ülikooli lõpetas 1995. aastal, mõni aasta hiljem kaitses ka magistri- ja doktoritöö. Võib öelda, et Selart on puhtalt vaba Eesti toodang, õppinud ja uurinud juba ajal, kui arhiivid ja piirid on lahti, ajal, kui (Nõukogude) ideoloogia enam ei kammitse, kui ajaloolane võib kirjutada, arvata ja mõelda minevikust täpselt omaenda parema äranägemise järgi.
Selart on avalikkusele küll siiani vähe tuntud nimi, aga Eesti keskaja uurijate seas on ta kindlasti uue põlvkonna staar: palju kirjutanud, palju uurinud ja palju avaldanud. Kolleegid ütlevad tema kohta, et hästi rahulik, tasakaalukas ja töökas. Täpselt sellise mulje ta endast ka jätab, sümpaatse ja tagasihoidliku. Selarti vaade ajaloole on eestlase kesksetest traditsioonidest vaba. Võiks öelda, et ta vaatab minevikku kusagilt kõrgusest, taevasest perspektiivist ega samasta ennast seal all ajaloolaval konkreetsete tegelastega. Ei ole valitud pooli, omasid ja võõraid.
