Euroopa ajaloolane

Anti Selart Foto: A.Peegel

Ajaloolased ei pea tegelema rahvusliku identiteedi loomisega,» ütles Tartu Ülikooli professor Anti Selart eile Sirbis ilmunud intervjuus. Ütlemise taustaks on vastilmunud raamat «Eesti ajalugu II», mille peatoimetaja, koostaja ja mitmete peatükkide autor Selart on. See on raamat, mida veel paar päeva tagasi polnud poodidest leida, aga mille kohta on juba praegu palju arvamusi, ütlemisi, kriitikat ja emotsioone, vaatamata sellele, et enamik arvajatest pole teost ennast ilmselt käeski hoidnud, lugemisest rääkimata.

Miks aga «Eesti ajalugu II» siis niimoodi köidab, erutab ja vaidlema sunnib? Esiteks sellepärast, et see on esimene terviklik ülevaade Eesti keskajast üle 75 aasta, oma ala tähtsaim teos, mille põhjal hakatakse õpetama koolides, täiendama Vikipeediat, muutma meie arusaamu ammu toimunud sündmustest.

Aga teine ja peamine põhjus on ikkagi selles, et teos puudutab «meie» põlvnemislugu, «meie» alistamist, «meie» orjaööd ja võitlust vabaduse eest. See on aeg, kui ristisõdijad tulid ja «eestlased» alistati. See on põlvnemise, pärandi, identiteedi ja juurte lugu. Emotsioonid aga tulevad just neist jutumärkidest, sest Selarti ja tema kaasautorite jaoks pole «meie» ja «eestlased» enam sugugi need «meie» ja need «eestlased», mida siiani arvati.*

Anti Selart on uue põlvkonna ajaloolane. Tartu Ülikooli lõpetas 1995. aastal, mõni aasta hiljem kaitses ka magistri- ja doktoritöö. Võib öelda, et Selart on puhtalt vaba Eesti toodang, õppinud ja uurinud juba ajal, kui arhiivid ja piirid on lahti, ajal, kui (Nõukogude) ideoloogia enam ei kammitse, kui ajaloolane võib kirjutada, arvata ja mõelda minevikust täpselt omaenda parema äranägemise järgi.

Selart on avalikkusele küll siiani vähe tuntud nimi, aga Eesti keskaja uurijate seas on ta kindlasti uue põlvkonna staar: palju kirjutanud, palju uurinud ja palju avaldanud. Kolleegid ütlevad tema kohta, et hästi rahulik, tasakaalukas ja töökas. Täpselt sellise mulje ta endast ka jätab, sümpaatse ja tagasihoidliku. Selarti vaade ajaloole on eestlase kesksetest traditsioonidest vaba. Võiks öelda, et ta vaatab minevikku kusagilt kõrgusest, taevasest perspektiivist ega samasta ennast seal all ajaloolaval konkreetsete tegelastega. Ei ole valitud pooli, omasid ja võõraid.

«Anti sai selle meeskonna juhtimisega väga hästi hakkama. Ta oli meie kõigiga ikka väga kannatlik,» kirjeldab Ivar Leimus Eesti Ajaloomuuseumist – temagi on üks raamatu kaasautoreid – «Eesti ajalugu II» koostamise protsessi. Muuseas, ka Leimus kasutab ajaloost rääkides võrdlusi perspektiividest.

«Kogu Eesti ajalugu on senini vaadatud konna perspektiivist, kus «meie» oleme see konn, kes vaatab mätta tagant välja ja näeb, et mingid võõrad kured tulevad ja lähevad, aga aru ei saa, miks nad tulevad ja mis neil meiega ühist on,» räägib Leimus. Teda paneb ka muigama see suur erutus uue käsitluse pärast.

«Arvatakse, et raiusime rahvuse juured läbi,» naerab Leimus. «Tegelikult muutsime lihtsalt vaatenurka, tõime konna perspektiivi kõrvale ka kure perspektiivi.» Nii see ka on. Selarti ja tema kaaslaste käsitluses on Eesti ajalugu Euroopa ajalugu.

*) «Eesti ajalugu II» raamatul on tegelikult 11 autorit, Anti Selarti võib aga eraldi välja tuua sellepärast, et tema oli projekti juht: koostaja, toimetaja ja mitme võtmepeatüki autor.