Siiruviiruline raamat

Raamat Lauri Sommer «Räestu raamat» Menu, 2012 272 lk Foto: Repro

Lisaks Bernard Kangro kirjanduspreemia määramisele on kriitikud Lauri Sommeri «Räestu raamatule» lahkelt tunnustust jaganud. Andrus Kasemaa (Eesti Ekspress, 17.06.12) nimetab seda eriliseks memuaaride kogumiks, mitmekihiliseks ja mitmetahuliseks Lõuna- Eesti essentsiks. Autori mõtiskluste sügav tähendus peaks jõudma lugejani olenemata tema sünni- või elukohast.

On tähelepanuväärne, kui iseenesestmõistetavalt ja argipäevaselt on käsitluse alla võetu – alustades esivanematest, nende kodust ja ümbruskonna loodusest ning lõpetades müstikaga – kirjutajat puudutanud ja suunanud tema mõttekäike enda elust ja inimpõlvkondadest. Lihtsad napisõnaliselt esitatud meenutused, pildilikult erksad kirjeldused ja mõtisklused maainimeste toimetamistest viivad märkamatult ülioluliste tõdemusteni, pretensioonitud pajatused suunavad mõtisklema põlvkondade väärtuste igikestvusest.

Nendel, kelle kooliskäimise ajal ei tunnistatud omaks välismaale siirdunud eesti kirjanikke, on põnev saada teada Artur Adsoni ja Juhan Jaigi loomingu lätete iseärasusi ning kujutada neid ette oma kodukoha miljöös tegutsemas. Ladusalt jooksev tekst väljendab nii maa- kui ka linnainimeste kestvat tunnetuslikku sidet varasemate põlvkondadega. «On vana ja natuke tuhm köögipeegel, mille ees Vanaema oma rätti kohendas ja juukseid kammis, kuhu Oksõ oma lihtsameelse imestava kurbusega vaatas, kortsud näos, juba vanaks saanud, iial inimese moodi elamata, ikka manulisena.» Ja edasi: «Tunnistame ammu juhtunud rõõmu ja kurbust, paneme need oma hõisete ja nukrustega ja saame ehk midagi selgeks. Polnud süda enne teisiti rinnus kui nüüd.»

Paljudes kirjeldustes on ümbrus esitatud tähelepanuväärse pildina, millele lisandub vaataja-tajuja hetke võlu ja hardus. «Aiarada püsib kogu aeg nii vaevumärgatavalt olemasolevana ja on kõige ilusam tulpide paiku, kui ta peenra juures teeb õndsa kaare pisikese õunapuu ja vana aida poole minnes. Rohi pole siis veel suur müür, vaid erkroheline ja hämaruses annab tulbiõite punane selle taustal südamelähedase värvide kooskõla.»

Mitte ainult lilled, mõtisklustes esinevad ka tuulerapsakud, veepritsmed, lumehanged, kuivanud puuoksad. Autor näeb loodust lähedalt, kuuleb puude juttu ning mõtestab ümbrusest ammutatud muljete tähtsust ja sügavust. Loed ja jääd uskuma, kärbes kõnnib targa näoga raamatu kaanel, mälestus maigutab suud ja armastajate sõnad uitavad kalade seljal.

Lood käivad ühtaegu kolmes keeles – kirjakeele vahele jookseb sisse rohkelt võru murret ja harvalt ka setokeelseid lausekatkeid. Rõuge-Sänna vahelt juurtega Janika Kronberg on kõheldes arvanud (Maaleht, 29.09.12), et keele mitmekesisus sunnib põhjaeestlase lugedes mõtisklema, kuid sisu ei tohiks talle jääda arusaamatuks.

Lugedes ei häiri, kui ülakoma tähistab murdelistes sõnades nii pehmendust kui ka lõppu käivat naksuhäälikut, kuid viimasena mainitud funktsioonis esineb ka võõrtäht q. Selline eritlus ei ole arusaadav. Nagu ei passi puhtalt venekeelne sõna seto inimese suhu. Näiteks zerkalo (peegel). Nii pole kuulnud, ikka öeldakse serkal. Olgu kirjapilt kas või täht-tähelt sama, seto pöörab ikkagi endale suupäraseks (rõhk esimesel silbil nagu ikka eesti keeles). Maakohas, kust on pärit Sommeri esivanemad, ei öelda siis asemel sõs, vaid alati sis. Sõnas šoki (lk 60) aga on trükiviga (lause nõuab osastavat käänet).

Pole lihtne võõra suguvõsa siksakkides järge ajada. Nii on lugeda: Maksi poeg Fedot võttis perenime Maksi pojale, kes oli peaaegu neljakümnene (?!). Tema õel (kas Fedoti, Maksi või ligemale 40-aastase noormehe õel?) oli poeg. Miks ei võtnud Maks perenime endale ja pojale? Kui isa polnud, võinuks poeg ise perekonnanime võtta. Ametlikud nimed seisavad läbisegi kohapeal pruugitava nimega, kuid iga lugeja peaks teadma, et Maksiks hüütu on dokumentide järgi Maksim, Mihkli või Mihal – Mihhail, Kati – Jekaterina, Taarka – Darja jne. Perekondade loetelus (lk 37) esineb vigaselt Pokseppi, p.o Voksepp. Väites, et kohapeal tuntakse inimesi ka talude nimetuse järgi, jätab autor nimetamata suure Pan’o talu, mis oli kirjaniku esivanemate omandus. Nii et sealse kandi rahva suus olid kirjaniku vanaema ja tema õed-vennad Pan’o naa’ – Pan’o Patsi, Pan’o Anne, Pan’o Mihal, Pan’o Ool’a.

Raamatus on mainitud Olga poega, kuid tal oli poegi kaks. Nägin neid 1944. aasta suvel, kui pere oli rinde eest kodunt välja aetud ja mõned päevad meie talus peatusid. Samas oli laste ja loomadega Pan’o Mihali naine (pereisa jäi talu valvama) Liide. Suur kari sõi meie karjamaalapid rohujuurteni paljaks ja tüdrukud rebisid kaerast veel lapikuid hernekaunu.

Segadus on juhtunud minu koduküla meestega. Nimelt ei olnud Timmo Hade (Fadei Ristimäe) üleaedseks mitte Vassili, vaid Stepan Riitsaar. Viimase vennad Vassili ja Sergei sattusid pärast Vabadussõda Venemaale ja küllap neist ühe järeltulijale pandi Evar nimeks, kunstnik ja seto kultuuri edendajana tuntud.

Samuti vajab selgitust Eesti sõjaväe Lõunalaagri rajamisega seonduv. Raamatusse raiutu järgi talitas riik päris jõhkralt Suure-Räptseva küla talude kallal ja rahvas pudenes laiali üle terve Lõuna-Eesti. Asjalood olid siiski teisiti. Nimetatud küla andis riigile ainult osa eemal laiuvast metsast, talud seeläbi ei kannatanud. Polügooni alla aga jäi kolm või neli talu lähedal asunud Truuginast (hilisem Väike-Räptseva). Riik maksis soise metsa eest heldelt, rahaga muretseti kariloomi, tööriistu ning ka jalgrattaid ja rohkelt liikvat. Need sündmused ei toimunud pärast Patsi abiellumist, nagu ütleb raamat, vaid umbes kümme aastat varem, kui Lauri tulevane vanaema oli teismeline laps.

Metsatüki eest saadud kapital, nn palo raha, muutis kirjaniku esivanemate Võrumaale kolimise võimalikuks. See pere ei laristanud, vaid ostis vanalt Juhimalt maad koos vana maja ja ilusa aiaga. Suuremaks paisutatud talu müügist saadud rahaga oli võimalik osta uus koht Sänna kanti. Tolles vanas majas tegutseski mõned aastad kool. Kui Lauri Sommer nagunii arhiivides tuulab, võiks proovida tollase kooliõpetaja Gerda Krooni (neiuna Müller) ja politseinikust abikaasa Leo saatust uurida. Tõenäoliselt viidi nad Siberisse koos väikemees Toivoga. Või saatus halastas? Ehk elab kusagil Toivo Kroon ja tema järeltulijaid? Huvitavaid isiksusi leidub ka kirjaniku suguvõsas. Näiteks insener, kes üle 40 aasta tagasi kuulus sotsialistliku Kongo lennunduse rajajate hulka, vääriks raamatusse kirjutada.

Kahtlust tekitab Patsi armastatu nimi All’a. Nii ju nimetati naisi, kes ristitud Aleksandraks. Ja viimane õiendus: Saatse kõige tähtsamad kirikupühad langevad juuli lõppu või augustikuu esimesele reedele. Raamatu uue trüki tarvis võiks autor siin toodud tähelepanekuid arvestada.

Raamat

Lauri Sommer

«Räestu raamat»

Menu, 2012

272 lk