Rain Kooli: leheäri dünaamika teine seadus

Rain Kooli Foto: ERR / Ülo Josing

Kui ma 1990. aastate keskel ühte keskmise suurusega Soome ajalehte tööle läksin, räägiti seal lugu, mis olla aset leidnud kümmekond aastat varem. Lehe peatoimetaja vestelnud uudistejuhiga, kui tema kabinetti astunud sisse müügijuht. Jutuga, et leht peaks juhtivat kaubandusketti oma lugudes leebemalt kohtlema, sest selle ladvik olevat pahane ja andvat mõista, et too kett ei pea selle lehe veergudel tingimata nii suures mahus reklaamima. Ühesõnaga, et kui artiklite toon ei muutu, annab see teie rahakotis tunda.

«Tee, et sa kaod ja ära sellise jutuga enam üle selle läve astu,» olla möiratanud peatoimetaja ja müügijuht teinud vehkat, endal hea meel, et hing sees.

Seda lugu räägiti tolles keskmise suurusega ajalehes teatud austuseseguse härdusega hääles. See oli lugu, mis rääkis teisest ajast. Ajast, mil ajakirjandus ruulis, mil ükski direktor või muu müügimees ei tulnud toimetuse ruumidesse ütlema, kellest või kuidas kirjutama peab. Ajast, mil pildid oli mustvalged ja töö toimetustes värviline, mitte vastupidi. Ajast, mil ajakirjanik oli kuningas.

Ükskord, kui me olime kogunenud piirkondliku ajakirjanike ühingu saun­suvilasse Purtsest vaadates otse Soome lahe vastaskaldale, võinuks ma vanduda, et nägin selle jutu peale ühe veterantoimetaja silmanurgas pisarat. Aga võib-olla oli see lihtsalt madalal rippuv õhtupäike.

Kunagi oli aeg, mil neid lugusid ei räägitud, vaid need tõesti juhtusid. Täpselt nagu juhtus ka see, et ühel ajakirjanikul oli ühe loo tarvis materjali kogumiseks ja selle kirjutamiseks mitu päeva aega. Ning ta tõesti kasutas seda aega: kohtus erinevate inimestega, otsis ja kinnitas fakte, tuhnis seoseid ja luges taustaks spetsiaalset kirjandust.

Või läks mõni teine ajakirjanik üritusele ega tulnud sealt mitu päeva tagasi – kuni tal kolm päeva hiljem toimetus meelde tuli, ta mõne taksofoni leidis ning kuivkäheda häälega teatas, et lugu vist ikka ei tule. Aga sellest polnud midagi, sest nende kolme päeva jooksul oli ta jõudnud allikatega «vennastudes» hankida infot rohkem kui kolme loo jaoks.

Siis aga, ilma et kusagil oleks miski kuuldavalt praksatanud, hakati nendest lugudest minevikus rääkima – tegi, oli, kadus... Miski muutus, aga kuna kõik muutus nii märkamatult, nagu olulised asjad elus tavaliselt muutuvad, ei pannud seda keegi tähele. Ja kui pani, siis oli juba hilja.

6000–10 000 tähemärgi pikkused lood olid vargsi asendunud 2000–4000-tähemärgistega. Masinakirjutajad, ladujad, puhtakskirjutajad, keeletoimetajad ja reporterid olid vargsi asendunud universaalsete toimetajatega ning uute vidinatega, mis pidid kokku hoidma nii aega kui vaeva, aga mille töökorda saamiseks või selles hoidmiseks kulutatud aega, vaeva ja raha ei tihanud peale üksikute mässumeelsete keegi kokku lööma hakata. Teisitimõtlejate arvutused aga söödeti viimasesse majja alles jäänud paberihunti ning neid süüdistati progressi õõnestamises.

Universaalsetel toimetajatel kästi olla üha kainemad ja tõhusamad, sest vahepeal tabas toimetusi majanduskriis või paar ning nüüd tegi juhtiv kaubanduskett ähvarduse teoks ja ostiski lehest vähem reklaami. Neid toimetajaid, kes ei tahtnud olla kained või tõhusad või kumbagi, sunniti. Need, kes ei suutnud olla kained ega tõhusad sundusest hoolimata, lasti lahti. Lahti lasti aga nii, et lahti lastud viie asemel võeti kolm uut asemele. Tõhusamat ju, usuti.

Kuna toimetajad olid kainemad ja lood lühemad, oodati, et toimetajad suudavad lugusid sama tööaja jooksul rohkem kirjutada. Ajakirjandusse hiilis matemaatika, uue aja märksõnad olid mõõt ja hulk. Alati ei olnud see halb, sest vanu ­aegu heldimuspisaratega meenutavate veterantoimetajate saba ja sarvedeta tiraadid polnud sugugi alati teab mis šedöövrid, aga... mingil hetkel seljatas raamatupidamine ajakirjanduses nii pühendumise, loovuse kui ka ideaalid.

Ja toimetajad tunnetasid seda, sest inimene on oma olemuselt laisk ning mis on veel lihtsam kui tõhususeks maskeeritud laiskus, mida suurenev kohustustekoorem ja käskijate raamatupidamislik mõtteviis toidavad. Toimetajad hakkasid üha vähem toimetuste ruumidest väljas käima. Kui, siis käidi üha enam pressikonverentsidel. Üha rohkem asju aeti telefoni teel, üha vähem pühenduti sellele, mis parasjagu käsil, üha vähem viimistleti.

Üha sügavamale maeti ambitsioonid. Hundist sai spanjel, kes uskus, et ta on dobermann.

Kuid ega muutused sellega piirdunud. Just siis, kui universaalsed toimetajad olid oma uute pillide, kainuse ja tõhususena näiva töökorraldusega peaaegu harjunud ning õppinud ära mõisted «mõõtu kirjutamine», «faktikast» ja «lühikommentaar», tabas neid tsunami. Tsunami, millest maha jäänud pildi võttis üks mu soome kolleeg sel nädalal lõunatades kokku sõnadega «deadline’i pole enam, on ­ainult online».

Nagu tsunami ikka, oli see alguse saanud kusagil kaugel ja märkamatult, kogunud lähemale jõudes tasahilju massi ja kiirust, aga paisunud kõike teelejäävat muutvaks hiidlaineks alles nii viimasel hetkel, et selle tulekuks polnud keegi korralikult valmis. Kui internet kohale vajus, ei osanud toimetused sellesse õigesti suhtuda, ja kui see ületas kriitilise piiri ning korraga igapäevaelu ööpäevaringseks osaks sai, osutusid senised valikud valedeks või vähemalt sügavalt puudulikeks – nii ajakirjandusliku sisu internetis tasuta avaldamine kui ka paberlehtede püüd sisult ja vormilt internetiga võidu joosta (tihti ühe meediaettevõtte sees).

Ja nüüd istuvadki läänemaailma toimetuste juhid ja juhikesed ning vaatavad segipaisatud liivarannal lebavat uppis laevukest, mille vööril võib vaevumärgatavalt eristada nimetähti «senine ärimudel». Mis see on, mida me seni teinud oleme? Me oleme uskunud, et me loome paremat, korrapärasemat ja efektiivsemat süsteemi, aga miks siis tundub, et nii sisulisest kui ka ärilisest küljest on see kõik ainult termodünaamika teine seadus*, mis ennast meie vahendusel teoks teeb?

Üle maailma pöördutakse tagasi sisu poole (õigustatud) lootuses, et hea ajakirjandus on toode, mida mitte ainult ei või, vaid on võimalik müüa. Ka internetis. See laine, omamoodi anti-tsunami, mis sai alguse juba üle-eelmisel aastal Atlandi ­ookeani taga, on tänaseks jõudnud teisele poole Soome lahte.

Aga! Hambapasta on tuubist välja pigistatud. Süsteemi korrastamatus suureneb...

Siiski on termodünaamika teises seaduses üks lisaklausel: korratuse suurenemise pöördumatus on fakt vaid iseseisvas, isoleeritud süsteemis. See tähendab, et süsteemi aktiivselt mõjutades on võimalik seda siiski muuta ka vastupidises suunas, korrastamatusest korrastatuse poole. Hambapasta on võimalik teatud vahenditega tuubi tagasi ajada, põrandale kildudeks kukkunud tass taastada. Kumbki pole päris nagu enne, aga silm tingimata vahet ei seleta.

Võib-olla on siis ajakirjandust kõigist tehtud vigadest hoolimata ikkagi võimalik ajapikku ka internetis müüma hakata. Selleks on siiski vähemalt kaks eeldust: sisu, mida müüa tahetakse, peab olema piisavalt kvaliteetne, sealhulgas ka ainulaadne (pole mingit mõtet müüa midagi, mida kusagil mujal tasuta antakse) ning selle eest maksmine peab olema lihtne.

Viimase aja huvitavaim suundumus on aga see, et sinna segi paisatud liivarannale on nõutute ajakirjandusärimeeste kõrvale hakanud ilmuma ka paljajalu ringi tammuvaid hipisid. Osa neist räägib suisa tasuta ajakirjanduse võimalikkusest (tuginedes Vikipeedia näitele), osa aga on otsustanud müüa oma toodangut Euroopas järjest levinumaks muutuvate ajakirjanike ühistute kaudu.

Ma ei usu tasuta ajakirjandusse. Vikipeediat võib tasuta teha, ja suhteliselt korralikult, aga ajakirjandus ei ole siiski intellektuaalne harrastus, millega võib tegeleda paar tundi nädalas, ning kindlasti ei saa see olla ka peaaegu täies mahus info ümberkirjutamine teistest allikatest, mida Vikipeedia täitmine suures osas siiski on. Ajakirjandus, kui seda teha korralikult, tähendab hunnikute kaupa musta tööd, mida pikema aja jooksul ei ole keegi nõus tasuta tegema – kui ta just varem pole endale mõne õnnestunud äriprojektiga lahedat äraelamist võimaldavat seljatagust loonud.

Küll hoian ma suure huviga silma peal teisel pool Soome lahte järgmise nädala kolmapäeval tööd alustaval «aeglase ajakirjanduse võrguväljaandel». Väljaanne, mis koondab ajakirjandusliku ühistu vormis gruppi kogenud ajakirjanikke, lubab hakata müüma uurivat ajakirjandust ja pikki reportaaže. Oma sõnul tahab kaheksaliikmeline toimetus «päästa soomekeelse kvaliteet­ajakirjanduse hoolikalt tehtud lugudega».

Eks selliste ettevõtmiste edukus või edutus näita ära, kas me auditooriumina üldse väärime kvaliteetset ajakirjandust, kas me oleme žurnalismigurmaanid või piisab meile meedia-McDonald’sitest. Tahaks siiski loota, et teatud osale (lääne)maailma inimestest läheb oivaline ajakirjandus korda nii palju, et selle hankimiseks ollakse valmis ka paari õlle jagu kuus raha paigutama. See tähendab, et ka head ajakirjanikud püsivad.

Võib-olla on neid tulevikus vähem, võib-olla on nende täita samasugune roll nagu majakavahtidel veel mõni aeg tagasi ja lootsidel praegu – kuni tehniline progress nende töö täiesti tarbetuks teeb. Ei saa ju välistada, et kunagi tekib tehisintellekt, mis on võimeline looma paremaid lugusid kui ükski inimene. Küll aga usun, et minu silmad seda enam ei näe.

* Looduses kulgevad kõik protsessid korratuse kasvu suunas.