Viivi Luik: riigi saladus

Viivi Luik Foto: Erakogu

Minule seletas riigi saladust hiljuti kõige selgemalt ja kõige lihtsamate sõnadega üks kirurg. Oma ala tipptegija.

Alustuseks kirjeldas ta lõbusas toonis oma töökoormust, mis oli nii ränk, et pani imestama, kuidas ta selle juures suudab veel nalja visata.

Koosolekutest ja lõikustest hoolimata oli ta jõudnud ühel päeval raamatupoodi ja kavatsenud mõne raamatu osta. Oli käinud riiuli juurest riiuli juurde, leti juurest leti juurde, avanud ühtesid ja teisi raamatuid, lugenud siit ja sealt ja sattunud masendusse, sest enamik raamatuid olid olnud käpardlikult tehtud.

Ühtedes raamatutes olevat olnud ikka needsamad vanad tuntud ropendused ja rõvedused ja teistes raamatutes ikka needsamad vanad tuntud õhkamised ja ilutsemised. Temale tundunud, et raamatute kirjutajad vaatavad temast kui mõtlevast inimesest ja kogenud lugejast ülbelt üle, laiavad ja lobisevad, ajavad mingit omaenda era- ja äriasja, millel pole üldinimliku asjaga midagi pistmist. Niisiis oli ta keeranud ilukirjandusele selja ja ostnud mõned ajalooraamatud.

Ta ei rääkinud seda juttu mulle ilma tagamõtteta, sest kohe tuli välja, et see oli ainult sissejuhatus ja et ta ei tahtnud rääkida mitte raamatutest ega ilukirjanduse olukorrast, vaid raamatute näite varal riigist ja tema saladusest.

Lihtsamate operatsioonide ajal, inimese ihu lahti lõigates ja kokku õmmeldes, olevat ta palju mõtelnud riigist ja riigi saladusest.

Olevat mõtelnud selle peale, kui kaua ta oli pidanud vaeva nägema ja õppima, et üldse lõikama pääseda, ja et tema töös PEAB olema välistatud käpardlikkus, sest igast valest liigutusest sõltub patsiendi, ühe inimese elu ja saatus. Tal oli tema ametiuhkus. Ta oli professionaal. Tal oli ­õigus seda nõuda ka teistelt. Ka raamatukirjutajatelt, ka riigimeestelt. Riigi saladuse oligi ta avastanud oma ametioskuse kaudu.

See oli lihtsamast lihtsam ja selgemast selgem, oli omas selguses nii otsekohene, et mõjus kohtlasena ja lapselikuna, kuid omas lapselikus kohtluses ka ainuvõimalikuna. Ta võttis selle kokku umbes nii: kui kirurg on käpard, siis sõltub sellest ainult ühe inimese tervis ja saatus. Aga kui käpardid valitsevad riiki, siis sõltub sellest kõigi inimeste elu ja saatus.

Ta ütles, et sellest ei saa üle ega ümber ja vähemalt Eesti riigis peaks see olema alatiseks kõigi riigimeeste pealuusse taotud, mis juhtus käpardlikkuse tulemusena 1939. aastal.

Pärast seda lugesin kirurgi jutule täienduseks ka midagi lootusrikkamat. Seda kirjutab Abdul Turay Eesti kohta: «... kuid siin on veel midagi, midagi, mida on raske täpselt sõnadesse panna. Võin öelda vaid seda, et siia tulles tunnevad inimesed, mina ise kaasa arvatud, end elusana. Just selles riigis, kindlasti rohkem kui mõnes vana Euroopa riigis ning võib-olla ka rohkem kui kusagil mujal uues Euroopas, tehakse tulevikku.»

Kuid professionaalsuseni jõudmata ja seda väärtustamata pole võimalikud ei tulevik, ei riik ega tema saladus.