Loone Ots

FOTO: Liis Treimann

Sõprusperede idee teostamine on mastaapne töö, mille realiseerimiseks peaks ühinema mitu mittetulundusühingut. Tegelikult tuleks aga laste heaolu tagada toimiva seadusandlusega, leiab lastekaitse liidu president Loone Ots.

Maris Kruuse artikkel 6. jaanuari Postimehes käib välja idee siduda umbes 60 000 vaesuses elava Eesti pere lapsed sama arvu heal järjel peredega, kes jaksaks ja tahaks hädas lapsi toetada. Mõte on ilus ja väärib mitte emotsionaalset aplausi, vaid teostamist. Seda enam, et ettepanek ei ole läbi kaalutud poliitiline investeering, vaid tuleb inimeselt, kes hoolib.

MTÜ Lastekaitse Liit kaalus sarnast projekti kolm aastat tagasi. Meie soov oli leida vaesuse veejoonest allapoole jäänud lastele «ristivanemad», kelleks plaanisime nii üksikisikuid kui ettevõtteid ja asutusi. Hüva algatus soikus, kuna jäime jänni Eesti hinnalisima vara – inimestega. Pärast lühikest katsetamist loobusime, sest liidul puudus jõud, et sedavõrd suurt projekti koordineerida.

Kui suur on suur? Mastaapne töö, mida eeldab 60 000 lapse, hea küll, eeldades, et peres on kaks last, kas või 30 000 pere vahendamine teisele 30 000le, nõuab väga pädevat, tegusat ja läbipaistva aruandlusega organisatsiooni, kes ühelt poolt otsiks üles ristilapsed, teisalt leiaks neile sobivad «vaderid», aga lisaks jälgiks abi laekumist ning jagaks seda, haldaks pangaarveid, hoiaks korras aruandluse ja tagaks, et pered saadud annetusi just ja ainult laste heaks kasutaksid.

Kujutlen, et üks inimene jõuab enam-vähem toimivalt jälgida umbes 100 murepere ja 100 abistaja käekäiku. Lihtne arvutus näitab, et katmaks kogu Eestit heateo võrgustikuga, peaks rakenduma 150 haldurit. Eeldamisi on need vabatahtlikud, kes peaks projekti panustama oma argitöö kõrvalt. Võib arvata, et peredega tuleb kohtuda isiklikult, sponsoreid-ristivanemaid otsida samuti otsekontakti luues. Aga aeg on infoajastul kallim kui raha, aega lihtsalt ei ole. Samuti on vabatahtliku töö tõepoolest vabatahtlik, s.o kui inimene otsustab mingil põhjusel tööst loobuda, on tal selleks õigus ja võrku tekib auk. Aga rebeneda võib võrk ka siis, kui sponsoril pole enam võimalik abi pakkuda. Nii et projekt on topelthaavatav.

Samas on häid inimesi palju ning kui maakonnast leiab kümme hakkajat ja südamega koordinaatorit, küllap leiab vajaduse korral neile ka asendajad. Otsida maakonnast keskmiselt 1875 annetajat, kes seoks end pideva abistamise kohustusega, on juba raskem.

Maris Kruuse nendib, et on oma idee saanud MTÜ-lt Mondo, kes aitab leida vadereid Aafrika lastele. Kuid väikese aafriklase põhikooliharidus koos söögikorra ning koolitarvetega maksab 42 eurot aastas – summa, millega Eesti hindade juures tuleks lapsi toetada vähemalt iga kuu. Laenude ja küttearvetega koormatud Eesti perel ei pruugi jätkuda seda lisasummat kui tahes õilsaks eesmärgiks. Muidugi võib partnerperele pakkuda ülearuseid riideid, jalanõusid, sporditarbeid ja muud. Ent näiteks tervislik, täisväärtuslik toit on ja jääb tähtsamaks. Koostöö toidupangaga ei pruugi jõuda suurtest linnadest kaugemale.

Muiste oli komme, et vaesed õpilased võisid käia rikastes peredes tasuta lõunal. Ka seda võimalust on MTÜ Lastekaitse Liit oma ristivanema-visandis arutanud. Lapse jalutuskäigu kaugusel ei pruugi lahket lõunalauda üldse olla. Veel kinnitasid küsitletud jõukamad pered, et annaks võib-olla raha, kuid ei soovi riskiperede lapsi oma kodudes näha. Eestlane on ettevaatlik. Nii et vahendaja, kes hoiaks sikud lammastest lahus ja näitaks abi saavast lapsest abistajale vaid ilusat raamitud fotot, on hädavajalik.

Ja ikkagi on südamega inimesi Eestis palju, palju rohkem kui pealt paistab. Ainult et isikliku kogemuse järgi kipuvad hoolivad ja teistele mõtlevad eestimaalased olema pigem vaesed kui rikkad. Nende esmane abi kehvematele on signaal, et ühiskond hoolib.

Ent abivajaja peab andjale oma käe vastu ulatama. Meie inimene tahab aga pigem ise hakkama saada. Abist loobutakse, sest edukultuses ühiskonnas ei taheta paista luuser. Ei soovita, eriti väikekohas elades, et naabrid hakkaks üle keelt peksma. Anonüümsust võiks tõsta, sidudes üksteisest kaugemal elavad pered.

Kõigi võimalike raskuste loetlemine ei tähenda, et Maris Kruuse partnerperede mõte tuleks maha kanda. Vastupidi. Lihtsalt kui projekt käivitada, ei tohi see jääda lühiajaliseks kampaaniaks, vaid peab saama ühiskonnas laia kõlapinna ja kõikvõimalikku tuge, olemaks jätkusuutlik. Abisaajaid ei tohi petta ühepäevarõõmudega.

Kui algatus taas ellu ärkaks, poleks vahet, kas mure ja abi võrku hakkab kuduma lastekaitse liit, lastevanemate liit või just selleks loodud uus MTÜ. Eeldan, et nii suure mõtte realiseerimisel peavad ühinema mitu MTÜd, kelle selja taga peavad olema omavalitsus ja riik. Siit jõuan käesoleva loo põhisõnumini.

Lapse heaolu eest ei saa vastutada mittetulundusühingud. See tuleb tagada toimiva seadusandlusega, millele on tagatud tõhus järelevalve ja ennetustöö kohalikul tasandil. Ilusad sõnad Riigi Teatajas on kasutud, kuni ühiskond ei suuda leida (riigieelarvest?) vahendeid, kontrollimaks, et järjekordne õigusakt toimib. Toimib, et kasvaks uus põlvkond Eesti kodanikke, kes suudaks hoida ning edendada riiki ja ühiskonda.

Seni peame lootma, et hea rahvas, südamega inimesed, märkavad peresid, kes vajavad tuge ja asuvad neile appi ka ilma vahenduskontorita. Lihtsalt hoolivad.