Heidi Rätsep: sõprusperede süsteem võib osutuda geniaalselt lihtsaks

Foto: SCANPIX

Kui sotsiaalselt mõtlevad inimesed ühiselt pead kokku paneksid, võib vaestele peredele sõpruspere leidmise vahendamine osutuda geniaalselt lihtsaks, arvab Caritas Eesti juhatuse liige Heidi Rätsep Postimehe arvamusportaalis vastuseks Maris Kruuse välja käidud sõpruspere ideele.

Igasugust kodanikualgatust, mis aitab kaasa ühiskonnas hoolivuse, üksteisest lugupidamise ning püsiväärtuste suurendamisele, tuleb igal juhul toetada.

Tihti jääb vaesel perel puudu just see 50 eurot, et maksta laste huviringid või osta uus vettpidav jope või uued soojad, vastupidavad saapad, et laps lasteaias õues olles ei külmetuks. Vaeste perede lapsed kannavad peamiselt kantud rõivaid ja jalanõusid, kuid on asju, mis peale mitmekordset kandmist on viledaks kulunud ja sooja või vett enam ei pea.

Sõpruspere idee ei ole halb, sest toetab suuremat hoolivust ja inimlikkust. Võib-olla tõesti tahavad inimesed ainult raha annetamise asemel hakata näiteks mõne väikevalla perekonnale vaderiks või sõpruspereks, keda abistada ka füüsiliselt, kinkida raamatuid või sünnipäevatordi küpsetada?

Tekib aga küsimus, kuidas, kelle kaudu, kust ma leian selle õige pere? See ei tohiks olla multiprobleemne pere probleemihunniku otsas nagu alkohol, töötus ja kõik muu. Küll aga näiteks klassikaline Eestis abi vajav pere - üksikemaga kahe lapsega, kellel jääb puudu 50 eurot kuus või kes ei saa osta uusi talvesaapaid.

Eestis on paljud juba linnastunud, paljudel uue põlvkonna lastel pole enam vanaemagi maal. Kui ma toetan maal elavat sõprusperet, siis võib-olla saan tänuks minna ise või saata lapsed sinna suvitama. Või hoopis vastupidi - maal hästi hakkama saav pere toetab hädas linnaperet, kelle lapsed on suvel sooja söögita, sest lasteaiad-koolid on kinni. Siis saavad linnalapsed olla suvel maal sõpruspere juures.

Kuskilt peaks aga tulema vahendaja, kes ütleb, et see on pere, kes abi vajab. Eesti on nii väike - mõni pere tahab jääda anonüümseks, aga võib-olla mõni pere tahab minuga kokku saada. See vahendaja ei pea olema tingimata kohalik sotsiaaltöötaja. Ehk hoopis mõni kodanikuühendus, liit? Kui sellele koos mõelda, võib lahendus osutuda geniaalselt lihtsaks, et see tööle saada.

Kui panna see mõte riiklikku süsteemi, võib hoopis juhtuda, et süsteem ise sööb selle hea mõtte ära, sest ülalpidamiskulud lähevad liiga kalliks. Parem, kui see tuleks kodanikualgatusena ja kaasataks näiteks teadjaid ka erasektorist, et fondi õnnestuks teha nii, et selle halduskulud oleksid minimaalsed. Kodanikud võiksid siin ise initsiatiivi näidata, riigi roll oleks seda toetada ja aidata info liikumisel.

Mina toetaks seda igal juhul. Eelkõige saavad just pereinimesed, lapsevanemad üksteist toetada ja olla solidaarsed, sest nemad on spetsialistid lapsekasvatamise alal ja teavad, mida lapsed vajavad. Meil kõigil on lapsevanematena olnud raskemaid-paremaid hetk, seetõttu on teineteisemõistmine omavahel parem.