Tauno Vahter: loe läbi ja anna edasi

Tauno Vahter Foto: Peeter Langovits

Raamatute käibemaksu tõstmine on hoop kultuurile ning samm selles suunas, et raamat muutub üha rohkem luksuskaubaks. E-raamatu riiklik eelistamine on aga tehislik ja hoopis süvendab ebavõrdsust, sest suurem ring lugejaid eelistab ikkagi paberraamatuid, arvab kirjastuse Tänapäev peatoimetaja Tauno Vahter.

Kultuuriminister Rein Lang on hiljuti esinenud raamatute ja kirjastamise teemal mitmete mõtetega, mis vajavad arutamist. 2012. aasta lõpus väitis ta valitsuse pressikonverentsil muu hulgas, et raamatute käibemaksu erisusest «võidavad ainult raamatukaupmehed» ning maksusoodustuse asemel peaks mõtlema «täpsemalt suunatud rahastuskanalitele». Sel nädalal avaldati ka plaanid riigi toetuste osas e-raamatute eelistamisest paber­raamatutele.

Arusaadav maksusüsteem on tähtis asi ning erinevate kaupade maksustamine erineva maksumääraga on sageli päevapoliitiline küsimus. Väheste erandite sekka üle maailma käivad raamatud, kuna üldise kokkuleppe kohaselt peaks riik toetama haridust ja inimese silmaringi avardamist.

Eestis tõusis raamatute käibemaks 2009. aastal 5%-lt 9%-le. Vaatame, mida ütleb statistika: 2008. aastal ilmus Eestis 4685 nimetust raamatuid, 2011 umbes 3700 nimetust ning praeguse seisuga langus jätkub.

Kuigi ilmuvate raamatute arvu vähenemine ei ole seotud üksnes käibemaksu muudatusega, on raamatute kallinemine siiski kindlasti üks languse põhjus. Seejuures ei saa selgelt öelda, et langus toimuks vaid ühte tüüpi raamatute (kvaliteet- või tarbekirjanduse) arvelt, sest pilt on kirju.

Riiklikud toetusmehhanismid (näiteks kultuurkapital) keskenduvad peamiselt kohaliku kirjanduse toetamisele, kuid enim on viimastel aastatel vähenenud ehk hoopis tõlgitud väärtkirjanduse (nii ilu- kui aimekirjanduse) tiraažid. Olukord muutub pidevalt.

Selle asemel et iga teema jaoks hakata eraldi toetusfondi tegema, on mõttekam toetada kirjandust käibemaksusoodustuse kaudu. Tegu ei ole raha külvamisega põllule, vaid väga põhimõttelise küsimusega, lugemisharjumuse elushoidmisega, millel on oluline osa kultuuri ja hariduse kandjana. Lugemise populariseerimise seisukohast on aga tähtis, et ei soodustataks ainult ühte kindlat tüüpi raamatute avaldamist, sest see pigem võõrandab üha uusi inimesi lugemisest, kuigi funktsionaalne lugemisoskus on niigi vähenemas. Sama kehtib ka õpikute ja ajakirjanduse kohta.

Kus Eesti kehtiva 9-protsendilise käibemaksuga praegu õieti asub? Õigupoolest on Euroopa Liidus vaid käputäis riike, kus praegu kehtib kõrgem käibemaks. Kui me tõstaksime raamatute käibemaksu muu käibemaksuga samale tasemele ehk praeguse 20% tasemele, oleks meist kõrgem maks üksnes Taanis, kus raamatutel on 25% käibemaks.

Teine suur erand on Bulgaaria, kus maksumäär on 20%, kuid seejärel tuleb oluline vahe: Tšehhi 15%, Läti 12%, Slovakkia 10%, Soome 10%. Mõnel pool maksumäärad hoopis langevad, näiteks Prantsusmaal otsustati lugemise toetuseks raamatute käibemaksu hoopis langetada 7%-lt 5,5%-le.

Hea küll, selle peale võib prantslased tembeldada sotsialistideks või millekski hullemaks, kuid veel näiteid: Saksamaa 7%, Belgia 6%, Rootsi 6%, Itaalia 4%, Iirimaa 0%, Suurbritannia 0%.

Raamatute käibemaksu tõstmine on hoop kultuurile ning samm selles suunas, et raamat muutub üha rohkem luksuskaubaks. Väga hoiatav näide on Läti, kus 2009. aastal ühtlustati käibemaksu ehk raamatute käibemaks tõusis 5%-lt 21%-le.

Keskmine raamatute läbimüük langes kuue kuuga tervelt 48% ja erialakirjanduse puhul üle 60% (Läti Kirjastuste Liidu ametlik statistika). Kuna terve raamatusektor oli raskes kriisis, otsustas Läti valitsus raamatute käibemaksusoodustuse osaliselt taastada (algul 10% ja 2011 12%), mille peale langus kahanes, ent oli ka selle järel umbes 20%.

Võib muidugi üleolevalt öelda, et Eesti ei ole Läti, kuid tiraažide ja avaldatava kirjanduse valiku suhtes meil eriti paremat võrdlust võtta ei ole. Tegu on väga hoiatava näitega ja selle vea kordamist tasuks vältida.

Eraldi tuleb kommenteerida väidet, et maksuerisusest «võidavad ainult raamatukaupmehed». See ei ole tõsi, sest maksumäär mõjutab otseselt raamatute lõpphinda. Kui kirjastus saadab raamatu poodi müüki, siis enne arvutab ta välja tõenäolise lõpphinna, kuhu on sisse arvutanud kõik kulud ja protsendid.

Kui raamatu käibemaks tõuseb, siis on kaks varianti: kas jätta hind samaks ja kanda maksuosa oma kuludesse või tõsta lõpphinda. Kumbki variant pole hea, sest nii kirjastuste kui poodide tulu on väga piiripealne.

Kui aga tõsta lõpphinda, kahaneb müük veelgi ja see mõjutab otseselt ka autoreid, sest enamasti on nende honorarid seotud tiraažide ja/või läbimüügiga. Maksumäära tõstmisega kaovad esimesena väiksemad raamatupoed (kellel on vähem võimalusi muutustega toimetulekuks) ja üha süveneb monopoliseerumine.

Ühtlasi peab tagasi tulema raamatukogude teema juurde: kui raamatute hinnad tõusevad, suurenevad loomulikult ka raamatukogude probleemid. Teavikute ostmiseks summat ei suurendata, aga sama raha eest saab neid osta oluliselt vähem kui enne, ükskõik, kas raha tuleb riigilt või omavalitsuselt.

Käibemaksu tõstmine muudaks ilmuvate raamatute valiku vaesemaks, üha rohkem hakataks avaldama «kindla peale», ja kardetavasti tähendab see eelkõige väärtuslikuma kirjanduse avaldamise kahanemist.

Mitmel pool maailmas on saanud väga populaarseks e-raamatute ja paberraamatute käibemaksu seostamine. Lugejad, vahendajad ja kirjastused muidugi eelistaksid varianti, kui e-raamatutele kehtiks sama soodustus kui paberraamatule, kuid Euroopa Liidu seadused ei luba praegu e-raamatutele teha sellist käibemaksu erisust.

Eestis on e-raamatute käibemaks 20%, kuid Prantsusmaa ja Luksemburg on langetanud e-raamatute käibemaksu vastavalt 7% ja 3% tasemele – tõsi küll, selle eest ähvardab EL neid riike karistada. Mitmetes riikides on kirjastajad sama dilemma ees – ei julgeta väga valjuhäälselt nõuda e-raamatute käibemaksu alandamist, sest riik ähvardab vastuseks käibemaksud ühtlustada tavatasemel. Praegusel ajal jääb e-raamatute turuosa Eestis umbes 0,3% juurde. Enamikus Euroopa riikides on e-raamatute müügiosa alla ühe protsendi ning näiteks Saksamaal on e-raamatute sektorit kutsutud hüüdnimega «Mr Einprozent».

Ka e-raamatute juhtmaal USAs ei kasva e-raamatute müük enam sugugi sadades protsentides, vaid mullu langes kasv ligi 30 protsendile, kusjuures ameeriklastest on vähemalt ühe e-raamatud ostnud vaid umbes 16% ja e-raamatute osa kogu turust on umbes 20%. Algne ülikiire kasv on asendunud stabiilsema arenguga, nagu tehniliste uuenduste puhul ikka, siis esimesena reageerisid üliaktiivsed kasutajad.

Tegelikkus on see, et paberraamatu kõrvale on tekkinud uus formaat, aga paberraamat pole sugugi surnud ja paberraamatute tiraažid maailmas on hoopis kasvanud. Stephen Fry on selle kohta öelnud, et e-raamatud ei ohusta paberraamatuid rohkem kui lift treppe.

Meil on nüüd uus võimalus, aga see ei tähenda, et peaks üles kutsuma treppe lammutama. Kuigi üks tegur e-raamatute müügi väikses osakaalus Eestis on ilmselt ka hind ja väike nimetuste arv, siis teiste riikide kogemus on näidanud, et veelgi olulisemad on harjumused, piisavalt soodsate ja heade lugerite olemasolu ning mitmed muud tegurid.

Nii on e-raamatute müük Euroo­pas kõige suurem (umbes 6–8%) Suurbritannias, kus paberraamatutel on käibemaks 0% – see näitab, et edasised arengud sõltuvad rohkem muudest asjaoludest kui vaid maksumäärast.

E-raamatu riiklik eelistamine sellises olukorras on tehislik ja hoopis süvendab ebavõrdsust, sest suurem ring eelistab ikkagi paberraamatuid.

1998. aastal ütles tollane rahanduskomisjoni esimees Olev Raju raamatute käibemaksuerandi kohta järgmist: «Selline soodustus on eelkõige riigi hoiak, žest, meie suhtumine, mis näitab, et me toetame kultuuri, et me toetame raamatuid.»

Sama printsiip peaks kehtima ka praeguses maailmas.

3 mõtet

•    Eraldi tuleb kommenteerida väidet, et maksuerisusest «võidavad ainult raamatukaupmehed». See ei ole tõsi, sest maksumäär mõjutab otseselt raamatute lõpphinda.

•    Praegusel ajal jääb e-raamatute turuosa Eestis umbes 0,3% juurde. Enamikus Euroopa riikides on e-raamatute müügiosa alla ühe protsendi ning näiteks Saksamaal on e-raamatute sektorit kutsutud hüüdnimega «Mr Einprozent». Tegelikkus on see, et paberraamatu kõrvale on tekkinud uus formaat, aga paberraamat pole sugugi surnud ja paberraamatute tiraažid maailmas on hoopis kasvanud.

•    Kuigi üks tegur e-raamatute müügi väikses osakaalus Eestis on ilmselt ka hind ja väike nimetuste arv, siis teiste riikide kogemus on näidanud, et veelgi olulisemad on harjumused, piisavalt soodsate ja heade lugerite olemasolu ning mitmed muud tegurid.