Lennusadam.

FOTO: Raigo Pajula

Postimehe 2012. aasta inimene tõi eestlased taas mere juurde

Eile valis Postimees aasta inimeseks Eesti Meremuuseumi direktori Urmas Dreseni, kes ehitas üles muuseumi Lennusadama ekspositsiooni.

Kuigi muuseumilaevastiku Lennusadamasse viimine oli samm, mida paljud kritiseerisid ja mida ka enamik Dreseni lähematest mõttekaaslastest ei mõistnud, osutus selle hiiglasliku ja samas ka tohutult lagunenud objekti renoveerimine ning aastakümnetega kogutud sisuga mõtestamine tõelise pärli loomiseks.

Dreseni tegu võis veel pool tosinat aastat tagasi tunduda hullumeelsusena, sest muuseumi hinnalised vanad laevad olid kolitud keskkonnaministeeriumile kuuluva sadamakai äärde Lennusadamas, kus omavolitses endiste Vene sõjaväelaste riiulifirma. Venekeelne sõim ja ähvardused mereraadio eetris ei pannud Dresenit siiski oma otsust muutma ning esimesena tegi eduka dessandi jäämurdja Suur Tõll. Seljataga oli kaotatud lahing – taandumine Tallinna sadama Admiraliteedi basseinist, kus muuseumlaevu näha ei tahetud ning allveelaeva Lembit maaletõstmise plaan juba korra ebaõnnestus.

Dresenit lähemalt tundvad inimesed teavad, et ta pole huupi tegutseja, vaid ka tema näiline «kuulide alla» minek on alati eeldanud põhjalikku tööd tagalas. Ehkki ka ehitusobjektina on tegu olulise hoonega, väärtustab Postimees Lennusadama projekti juures eelkõige Dresenit kui suurt visionääri, tema kuldaväärt ideed ja selle elluviimist, mis on nõudnud koos algsete ebaõnnestumistega üle kümne aasta tööd.

Just aastakümnetega kogutud sisu – esemed ja teadmised, millega ajaloolised vesilennukite angaarid tänapäevasel moel täideti – annab sellele muuseumile seniolematu mõõtme. Dresenil on võime mõtestada ajalugu, ja temas on alles tänapäeval kaduma kippuv lugude jutustamise oskus. Lugu, mida Lennusadam jutustab, on lugu Eestist kui mereriigist, mis meenutab meile, et kodukiindumuse kõrval on meis alati olemas ka terake seikluslikkust ja soovi olla avatud maailmale. Ometi oleme  ju saanud ranna- ja mererahvana paljude sajandite vältel suure osa oma elatisest ka meresõidust ja kalapüügist. Need lood, mis toovad eesti rahva tagasi mere juurde, on jutustamist väärt.

Kuid ka praegu pole Lennusadama ekspositsioon veel päris valmis. Kahest ehitusjärgust on üle saadud, jäänud on veel koera saba ehk sadama staabi- ja kasarmuhoonete renoveerimine õppekeskuseks, seminariruumideks ja näitusesaalideks.

Dresen peab üheks olulisemaks sihiks kogu mereäärse ala korrastamist koos selle kõige ühendamisega tulevikus mööda ajaloolist Kalamaja kallast kulgema hakkava rannapromenaadiga. Selle taga võib näha soovi, et Eesti oleks merele avatud, et Tallinna mereäär oleks merelinna vääriline. Lennusadama avamisega, mille väravad Lennart Meri ees kord suletuks jäid, oleks Eesti justkui saanud kinnitust vabadusele ja ühendatusele muu maailmaga.