Kas tooksid välja ka mõned peamised ümberhinnangud hilisema eluolu osas? Omaaegne Margus Laidre legendaarne Nordbergi refereeriv lugu (Akadeemia 1990, nr 12) ütleb ju, et XIX sajandist tänaseni vältava töö intensiivistumisega võrreldes polnud elu keskajal lõpuni trööstitu. Kuidas meie talupoeg siis elas, kui tumedad olid ike ja orjaöö, kui kasutada neid «töörahva riigis» armastatud mõisteid?
See küsimus on küllap liiga suur, et lühidalt vastata. Rääkides elu trööstituse määrast eri aegadel, tuleks seda kuidagi võrrelda, mis on võimalik vaid perspektiivis. Talupoja elus olid kahtlemata omad rõõmud ja mured. Kuid maaelanikkond polnud ei õiguslikult ega majandusliku järje poolest ühtlane. Toitlusolud, koormised, vabadused ja õigused sõltusid aga asjust, mis polnud pelgalt lokaalsed. Kliima jahenemine, talupoegade koormiste kasv, sunnismaisuse kujunemine olid nähtused, mis puudutasid hiliskeskajal palju laiemat piirkonda kui Liivimaa, sealjuures ka etniliselt homogeensemaid maid kui Eesti.
Võrdleva perspektiivi sissetoomise ulatuse üle tahangi edasi arutada: kuivõrd oli see võimalik ja kuivõrd pidasite seda vajalikuks? Lugejana oleksin tänulik, kui kõikvõimalikud faktid oleksid võimaluse korral esitatud võrdluses teist laadi konteksti ja mõtestusega. Teie linnaõiguse peatükist jääb mulje, nagu olnuks meie keskaeg lausa mustereeskuju õigusriigilegi. Ometi rõhutatakse arvukates, sealhulgas XIII–XVI sajandit puudutavais käsitlustes keskaja erakordset vägivaldsust.
Paratamatult tuli otsida keskteed keskaja ajaloo üldise konteksti arvestamise ja ikkagi Eesti ajaloost kirjutamise vahel. Tegelikult on võrdlus ja muu Euroopa taust raamatus olemas ka nendes peatükkides, kus see võib-olla esmapilgul silma ei hakka. Paljusid teemasid on võimalik käsitleda analoogia põhjal sarnaste piirkondadega, kui kohalikke allikaid napib. Mujal tehtud uurimistöö tundmine aitab näha kohalikus materjalis asju, mida muidu ei märkakski. Linnaõiguse peatükis on muide mainitud, et see on kirjutatud valdavalt normatiivsete allikate põhjal. Kas asjad lahendati alati samamoodi, kui kirjutas ette norm, sellest on meil aimu väga piiratud ulatuses. Kindlasti oli keskaeg vägivaldne, kuid korduvalt on juhitud tähelepanu, et tõenäoliselt oli keskaja õigusemõistmine vähem verine kui näiteks XVI ja XVII sajandil. Õigusemõistmise üks peamisi ülesandeid oli vältida vägivalla eskaleerumist ja suhteliselt nõrga keskvõimu tõttu oli järelikult mõistlik ka kohtupidamisel taotleda pigem lepitust kui julma karistust. Näiteks võis teatud juhtudel surmanuhtluse asendada pagendusega.