Selart: ajaloolased ei pea rahvuslikku identiteeti looma

Tartus esitleti Eesti keskaja üldkäsitlust, raamatu koostas Tartu Ülikooli keskaja professor Anti Selart. Foto: Sille Annuk

Tartu Ülikooli keskaja professor, «Eesti ajaloo» sarja teise köite koostaja Anti Selart ütleb Sirbile antud intervjuus, et XIII sajandi sündmustiku käsitlemine rahvusliku vabadusvõitlusena on anakronism, millega omistatakse keskaja inimestele ideed, mida neil ei olnud.

Täna esitletava Eesti ajaloo keskaja köite puhul on esile toodud lähenemisviisi tavatust, isegi revolutsioonilisust.

Kui raamatu lähenemisviis tundub lugejaile revolutsiooniline, siis annab see tegelikult tunnistust asjaolust, et on ikkagi suur puudus Eesti ajaloo alasest emakeelsest pädevast kirjasõnast. Kahtlemata tahtsime teha raamatu uut moodi, aga seda mitte uuenduse kui asja iseeneses pärast, vaid kuna Eesti keskaja ajaloo senised üldistavad käsitlused on ajast lootusetult maha jäänud. Meie eesmärk oli kirjutada teaduslikult adekvaatne teos, mis poleks sihilikult ühest või teisest aspektist radikaalne, vaid vahendaks ajaloouurimises praegu enam-vähem üldiselt tunnustatud arusaamu ja seisukohti. Kõik autorid on neid tegelikult avaldanud ühel ja teisel moel oma varasemates kirjutistes, mis on aga paraku ilmunud kas võõrkeeltes või jäänud muul põhjusel paljude Eesti ajaloohuviliste lugejate vaateväljast kõrvale.

Kui võrrelda varasemate mahukamate Eesti keskaja ajaloo ülevaadetega, siis saab tõesti uuenduslikuks pidada seda, et kõik raamatu autorid on teadlased, s.o ajaloolased, arheoloogid ja kunstiajaloolased, kellele keskaja uurimine on nende põhiline töö ja mitte kõrvalharrastus. See kinnitab, et medievistika on praegu Eesti ajalooteaduses üks eesrindlikumaid ja ka rahvusvaheliselt tunnustatumaid valdkondi.

Milles seisneb seniste Eesti keskaja üldkäsitluste mahajäämus?

Viimane selline raamat ilmus Hans Kruusi toimetamisel aastal 1937. See oli omas ajas igati tasemel töö, kuid pärast seda on ajalooteadus maailmas väga palju edasi arenenud. Mitmed sealsed küsimuse- ja rõhuasetused ei ole enam ammu aktsepteeritavad. Nõukogude perioodil oli Eestis keskaja uurimise keskmes agraarajalugu, muudes uurimisvaldkondades tugineti kuni 1970. või isegi 1980. aastateni esmajoones «eestiaegsele» pärandile. Kuigi mujal maailmas tehtu polnud Eesti elukutselistele ajaloolastele tundmatu, konserveeris Nõukogude periood 1930. aastate ajaloopildi.

Kuivõrd oli tänase käsitluse lähenemislaadi osas vaidlusi tegijate endi seas? Kas lugeja ette jõudnud tervik põhineb konsensusel või on lahknevad metodoloogilised ja ideoloogilised arusaamad püütud liita nii, et lähenemisviisi erinevused liiga välja ei paistaks?

Igal autoril on omad veendumused ja eelistused ning pole võimalik, et need üheteistkümnel uurijaisiksusel kokku langevad. Aga see viibki ju teadust edasi. Meie omavahelised diskussioonid olid asised ja tulemust ei saa kindlasti nimetada kompromissiks väikseima ühise nimetaja mõttes. Tulemuseks oli üksteise töö rikastamine. Toimetajana kinnitan, et lähenemisviiside erinevus tekstide kokkusobitamist raskeks ei teinud.

Kui pikk oli üldse raamatu valmimise protsess? Miks võttis II köite valmimine kauem aega kui varem ilmunud käsitluste puhul?

Eesti ajaloo uue üldkäsitluse puhul oligi juba algusest peale kavandatud, et kõigepealt ilmuvad IV kuni VI köide ja seejärel alustatakse rahastamise mõttes täiesti uue projektina esimese kolme köite koostamist. Kõige intensiivsemad arutelud raamatu struktuuri ja sisu osas toimusid 2008. aasta esimesel poolel, seejärel algas tegelik kirjutamine. Ka see – väga mahukas töö ikkagi – venis alguses plaanitust pikemaks. Tuleb kas või arvestada asjaoluga, et kõikide autorite jaoks oli tegu õhtu- ja öötundidel, võõrkeelsete artiklite tootmise kõrvalt tehtud tööga, mida Eestis kehtiv teaduse ametliku hindamise süsteem ühemõtteliselt ja ülekohtuselt alavääristab.

Kardetavasti on üks teema, mis võib ka selle käsitluse puhul harjumatuse ja ebaselguse tunnet tekitada, lähenemine muistsele vabadusvõitlusele. Seniste lähenemiste seas sellele teemale kohtab näilisi paradokse, nagu näiteks, et kristluse toomist hukkamõistvalt käsitlevad autorid on hilisematele asjadele lähenedes ideoloogilised kristlased?

Väga suurel määral lähtub väide «halvast» kristianiseerimisest protestantlike kroonikute ja ajaloolaste töödest, kes vastandasid «paavstiusku» «puhtale» luterlusele. Nii et see ongi ideoloogilises mõttes kristlik – või pigem isegi kiriklik idee.

Nii Enn Tarvel ingliskeelset koguteost Läti Henrikust kui Erkki Bahovski Marek Tamme esseekogu arvustades on küll veidi erinevast vaatenurgast juba juhtinud tähelepanu, et muistse vabadusvõitluse ideoloogiavaba käsitlemise püüd on problemaatiline. Kas teie käsitlus ei jää siin kuidagi postmodernselt relativistlikuks, võtmata reljeefset seisukohta ühegi antud teema ideoloogilise raamistamise vastu?

Kui pidada ideoloogia all silmas ühemõttelisi, otsesõnalisi hinnanguid (mida ei teinud ei Enn Tarvel ega Erkki Bahovski, küll aga osa nende lugejaist), siis öelda sajanditetaguste sündmuste puhul, et üks asi oli hea ja teine halb, on muidugi narr. Seda saab öelda vaid siis, kui unistada endale tegeliku mineviku asemele või kõrvale teine, suurem ja ilusam ajalugu.

Tundub, et teie käsitlus püüab luua pehmelt konteksti muistse vabaduse kaotamise mõistmisele tänase ELi kui reaalsuse perspektiivist. Möönate, et ELi astumisega seoses on vaade muistse vabaduse kaotusele mahenenud, loote kaotust ja n-ö anastust pehmendava konteksti, toonitades, et vallutajate seas oli neid, kes ise olid äsja alistatud, ning eestlased moodustasid ise liite sakstega teineteise vastu jne. Kas ei võiks olla konkreetsem ja selgem nii selles osas, et meie esivanemad kallutati siiski vägivaldselt oma väljakujunenud elujoonelt kõrvale, kui ka kristlaste õigustamise osas? Kristlus oli ju Rooma lagunemise järgses kohutavas segaduses siiski maailma rahunemise peamine raam. On arusaadav, et ses raamis jätkati.

Vaevalt on selleks perspektiiviks EL, raamat on lihtsalt sündinud Eesti ELiga ühinemise ajal, mitte selle tõttu. Pigem võib üheks rahvusvaheliseks lähtekohaks pidada moodsat ristisõdade ajalugu, mis on rõhuasetused näiteks ristisõdijate motiivide käsitlemisel suuresti ümber tõstnud. See, et ei Eesti maakonnad ega «saksa» vallutajad olnud sisemiselt ühtsed ja omavahel alati solidaarsed, pole ajaloolastele kunagi teadmata olnud. Seepärast on loomulik loobuda vallutajate käsitlemisest ühtse «Saksa asja ajajate» leerina ja vallutatute tegevuses anakronistliku rahvusliku vastupanu nägemisest. Ja XIII sajandi Euroopa lihtsalt oli kristlik, isegi kui see võis eri kontekstis tähendada üsna erinevaid asju.

Uus või tänapäeva lähenemine muistsele vabadusvõitlusele tähendab siiski vähem nn faktiteadmiste lisandumist ja pigem mõtestuse või lähenemisnurga teisenemist. Kui võtaksid kõige lihtsamalt, kooliõpiku sissejuhatava lõigu vormis selle teisenenud lähenemisnurga kokku?

Vallutajate ja vallutatavate näol polnud tegu kahe sisemiselt ühtse ja omavahel lepitamatu leeriga. Oleks ühekülgne näha ristisõdijate puhul pelgalt materiaalseid motiive. Sündmustiku käsitlemine rahvusliku vabadusvõitlusena on anakronism, sellega omistatakse keskaja inimestele ideed, mida neil tegelikult ei olnud.

Erkki Bahovski (Sirp 9. XI 2012) on osutanud, et ühiskond on vajanud koosolemiseks seni ühist lugu, sealhulgas ajalugu. Olles päri, et senine rahvusliku identiteedi mõtestus on vananenud, jagan siiski Bahovski kahtlusi ses osas, kas on võimalik identiteedimõtestamise püüdlustest küsimusteta kaugeneda. Eestlane olemine on mulle oluline ja on kahju, kui ajalooraamatud selleteemalist mõtestust vaid kaudselt toestavad. Teie raamatu põhjal näib aga, et vahetu aktiivne eksistentsiaalne seostatus inimese ja rahvuse ees seisvate küsimustega ei pea otseselt olema ajalooteaduse asi?

Et meie kirjutatud raamatu rõhuasetused ja sõnavara on osalt teistsugused kui paljudes varasemates eesti lugejaskonna ajalookujutelmi kujundanud teostes, ei tähenda, et selles ei võiks näha ühist lugu, mis võib rahvuslikule identiteedile soovi korral tuge pakkuda. Mina isiklikult arvan – võibolla on mõni autoreist selles osas ka teistsugusel arvamusel –, et see raamat lubab tegelikult hoopis lihtsamalt ja loomulikumalt suhestuda oma maa ja selle minevikuga kogu selle rikkuses ja mitmekülgsuses kui kolmveerand sajandi eest kirjutatu. Ja tõepoolest, ei ole ajalooteaduse asi kellelegi rahvuslikku identiteeti otsesõnu luua või ette kirjutada. Eestlasist autorite kaudu on see ju meie tekstis lõppkokkuvõttes ikka peidus. Kuid kujutada rahvusliku ajaloona aega, kus moodsaid poliitilisi rahvusi ei olnud olemas (millega ei ole eitatud etniliste rahvuste olemasolu keskajal!), viib tahes-tahtmata tulemuseni, mis pole teaduslikult pädev.

Kronoloogilise ülesehitusviisi kõrval ja asemel torkab raamatus silma temaatiline lähenemine. Kas sellest võiks teha ka mingeid üldisemaid järeldusi selle kohta, kuidas võiks muutuda meie lähenemine ajaloole ja ajaloost mõtlemine laiemalt, muu hulgas ka kooliõpetust silmas pidades?

Tegelikult on selline muutus elukutseliste ajaloolaste seas juba ammu aset leidnud, lõpu pole ka 1937. aasta «Eesti keskaeg» puhtkronoloogilise ülesehitusega. Kindlasti jõuab selline lähenemine ka senisest suuremal määral kooliõpetusse (või on juba jõudmas), kuigi siin on omad ohud: kirjeldades «keskaegset talupoega» või «keskaegset linna», eriti kui ruum on napp nagu näiteks kooliõpikus, kipub varju jääma areng ajas: asjaolu, et XIII ja XVI sajandil olid paljud asjad ikkagi väga erinevad.

Kas tooksid välja ka mõned peamised ümberhinnangud hilisema eluolu osas? Omaaegne Margus Laidre legendaarne Nordbergi refereeriv lugu (Akadeemia 1990, nr 12) ütleb ju, et XIX sajandist tänaseni vältava töö intensiivistumisega võrreldes polnud elu keskajal lõpuni trööstitu. Kuidas meie talupoeg siis elas, kui tumedad olid ike ja orjaöö, kui kasutada neid «töörahva riigis» armastatud mõisteid?

See küsimus on küllap liiga suur, et lühidalt vastata. Rääkides elu trööstituse määrast eri aegadel, tuleks seda kuidagi võrrelda, mis on võimalik vaid perspektiivis. Talupoja elus olid kahtlemata omad rõõmud ja mured. Kuid maaelanikkond polnud ei õiguslikult ega majandusliku järje poolest ühtlane. Toitlusolud, koormised, vabadused ja õigused sõltusid aga asjust, mis polnud pelgalt lokaalsed. Kliima jahenemine, talupoegade koormiste kasv, sunnismaisuse kujunemine olid nähtused, mis puudutasid hiliskeskajal palju laiemat piirkonda kui Liivimaa, sealjuures ka etniliselt homogeensemaid maid kui Eesti.

Võrdleva perspektiivi sissetoomise ulatuse üle tahangi edasi arutada: kuivõrd oli see võimalik ja kuivõrd pidasite seda vajalikuks? Lugejana oleksin tänulik, kui kõikvõimalikud faktid oleksid võimaluse korral esitatud võrdluses teist laadi konteksti ja mõtestusega. Teie linnaõiguse peatükist jääb mulje, nagu olnuks meie keskaeg lausa mustereeskuju õigusriigilegi. Ometi rõhutatakse arvukates, sealhulgas XIII–XVI sajandit puudutavais käsitlustes keskaja erakordset vägivaldsust.

Paratamatult tuli otsida keskteed keskaja ajaloo üldise konteksti arvestamise ja ikkagi Eesti ajaloost kirjutamise vahel. Tegelikult on võrdlus ja muu Euroopa taust raamatus olemas ka nendes peatükkides, kus see võib-olla esmapilgul silma ei hakka. Paljusid teemasid on võimalik käsitleda analoogia põhjal sarnaste piirkondadega, kui kohalikke allikaid napib. Mujal tehtud uurimistöö tundmine aitab näha kohalikus materjalis asju, mida muidu ei märkakski. Linnaõiguse peatükis on muide mainitud, et see on kirjutatud valdavalt normatiivsete allikate põhjal. Kas asjad lahendati alati samamoodi, kui kirjutas ette norm, sellest on meil aimu väga piiratud ulatuses. Kindlasti oli keskaeg vägivaldne, kuid korduvalt on juhitud tähelepanu, et tõenäoliselt oli keskaja õigusemõistmine vähem verine kui näiteks XVI ja XVII sajandil. Õigusemõistmise üks peamisi ülesandeid oli vältida vägivalla eskaleerumist ja suhteliselt nõrga keskvõimu tõttu oli järelikult mõistlik ka kohtupidamisel taotleda pigem lepitust kui julma karistust. Näiteks võis teatud juhtudel surmanuhtluse asendada pagendusega.

Ka näiteks eluea osas igatsesin rohkem konteksti, võrdlust ja mõtestust. Hiljaaegu sattusin vestlusesse, kus väitsin, et keskajal üle 50aastaseid inimesi pigem vähe. Oponent ei uskunud, väites, et juba Sokrates, Platon ja Aristoteles elasid küllalt kaua. Kuivõrd need erinevused on tingitud kliimast ja lõunast, kuivõrd toitumisest jne tingitud, selliseid arutlusi võiks olla andmete juures. Kas asi on selles, et väga raske on niisuguseid asju üldkäsitluses väita ja see nõuab tugevamat tööd spetsiaaluurimuste näol?

Jah, seda laadi tööd nõuavad veel tegemist. Ulatuslikumalt on võimalik keskaegsete inimeste eluiga hinnata vaid kalmistute põhjal. Isikuid, kelle eluiga on umbkaudselt teada kirjalikest allikatest, on ju väga üksikuid ja ka siis on enamasti tegu meestega, kes elasid piisavalt vanaks, et endast kirjalik jälg jätta. Laste suremuse kohta ei pruugi ka mitte kalmistud anda ammendavat vastust. Lühike keskmine eluiga ei välista seda , et leidus väga vanaks elanud inimesi. Keskmise näitaja viib alla laste suur suremus. Muide, Aristoteles elas mõned aastad üle 60, Sokrates umbes 70 aastat vanaks. Umbes 70 oli surres näiteks ka Karl Suur, keda kaasaegsed nimetasid vanadusest nõrgaks. Nii et millal algab kõrge vanus, on suhteline. Eks paljude asjade puhul võinuks ju märkida, et Liivimaa sarnanes kas kogu tollase Euroopaga või lähiregiooni maadega. Kuid pigem on põnevam märkida, kui siinmail asjad kuidagi omamoodi käisid, ja seda on tekstis ka tehtud, näiteks maaelanikkonna matusekombestiku puhul.

Kuivõrd on Eesti allikate najal võimalik pakkuda huvitavaid kommentaare või vaatenurka niisugustele mujal kerkinud moeteemadele nagu ettekujutuste, hirmude, aga ka lõhnade, helide tajumise jne ajalugu?

Siin jääb asi väga suurel määral ikkagi pidama allikate hulga taha. Kroonikad ju üht-teist pakuvad. Poliitilise korrespondentsi puhul tuleb arvestada, et enamik säilinust on Saksa ordu provenientsiga. Siin leidub vaid juhuslikult sissevaateid arginähtuste ilma. Julgen oletada, et seda laadi teemade vähegi ulatuslikumat käsitlust pelgalt Liivimaa allikad välja ei kanna. See muidugi ei tähenda, et eesti ajaloolased ei võiks neid uurida ja rahvusvahelist teadust erilise uurijakogemusega rikastada.

Välisajaloolaste vaadetes tuleb Eesti sageli esile pelgalt üksikute taunimisväärsete või kurioossete sündmuste kaudu. Meenuvad Teofilo Ruizi Teaching Company audioloengud, kus Eestit mainitakse vaid korra ja seetõttu, et meil olla rasketel aegadel iseäranis levinud nn oma näpu närimine ehk enesekannibalism. Kas Eesti keskaja ajaloos on midagi sellist, millest Euroopa keskaja käsitlustesse vähe tuntavam ja teiselaadsem jälg võiks jääda? Kuivõrd selle jälje sügavus on seni jäänud laiema koostöö ja niisuguste publikatsioonide nagu koguteos Läti Henrikust puudumise taha?

Liivimaa keskaeg on saanud üha enam Euroopa keskaja osaks. Mitte kunagi varem ei ole keskaegset Liivimaad ühel või teisel viisil puudutavate uurimuste ilmumise ja uurijate endi geograafia olnud nii lai. Muutus seisneb selles, et kui varem oli keskaegne Liivimaa valdavalt ikkagi üks Saksa asi, siis nüüd on teaduses esindatud palju rohkem maid ja ülikoole. Rohkem on tähelepanu pööratud XIII sajandile, esmajoones ristisõdade ja kristianiseerimise kontekstis. Piisab, kui vaadata meie raamatu bibliograafiat, et näha, millised on olnud huvid ja kes on olnud uurijad, kusjuures eelistatud on nimelt uuemat kirjandust. Eesti teadlastel on rahvusvahelisel medievistikaturul kahtlemata parem koht kui kunagi varem, võrreldamatult ulatuslikumad koostöösidemed kui kunagi varem. Lõpuks oli Liivimaa ikkagi perifeeria.

Lihtsalt ebapädevaid kirjutisi on alati olnud ja neid jätkub ka edaspidi. Üks uurijahuvi laienemise paratamatu tagajärg on muidugi see, et kohalooliste detailide tundmine – ka pärast Teist maailmasõda Saksamaal töötanud baltisakslastel oli see täiesti olemas – on kadunud. Võib ette tulla eesti lugejale pentsikuid seisukohti, kuna autor, näiteks, ei tunne topograafiat ega adu vahemaid. Paljudele sulgeb tõsiasi, et tänapäeval pahatihti Germanica non leguntur põhilise – ja väga kvaliteetse – osa historiograafiast. Kuid üldjuhul on tegu ikkagi pisiasjadega, mille kallal tasub norida, kuid mida ei maksa pahaks panna.

Kirjakeel on vaieldamatult sootsiumis paljude asjade arengut võimendav tegur. Ses osas võtate oma raamatus nii-öelda kristliku kultuuriruumiga ühinemise vooruste osas üksjagu õhku maha, mööndes, et reformatsiooni ja eesti kirjakeele edenemise seostamisega tuleb ettevaatlik olla ning varane kirjakeele kasutus ei laiendanud kuigivõrd selle levimist. Kuivõrd need esimesed varased sajandid keskaja kristlikus kultuuriruumis ikka olid meile arengutõukeks, mis muidu oleks olnud olemata?

Kristlik kirik on raamatukirik, kirjalik kirik. Mis keeles kirjutati, tuleneb eri keelte sotsiaalsest rollist ühiskonnas. Nii ei ole küsimus mitte niivõrd eesti keele kui sellise kirjalikus kasutuselevõtus, vaid kirjutamises talupoegade ja muu lihtrahva jaoks – esialgu muidugi mitte neile lugemiseks, vaid ette lugemiseks. Kuna islamimaad jäävad kaugele, siis eesti kirjakeele tekkele kristluse või kirikuvälist alternatiivi vaevalt olla sai. Meie raamatus esitatud arvamus seisneb pigem selles, et kirjutatud eesti keele ilmumine reformatsiooni ajal ei tähenda tingimata, et see kõik leidis aset üksnes reformatsiooni tõttu.

«Mis oleks olnud, kui»-küsimused on huvitavad ja võivad olla mõtteid sünnitades viljakad. Kuid meie maa ajalugu on ära olnud. Targem on see tõsiasi teatavaks võtta, seda uurida ja tulemusi vahendada, mitte unistada sündimata alternatiivist. Kuigi, ka need unistused on muidugi tänuväärne uurimisobjekt.

Mõningates legendaarsetes keskaja käsitlustes on mindud keskaja vaimuloo ja eraelu filosoofilise või ideeloolise mõtestamise osas üsna kaugele, näiteks L. Febvre armastust ja seksuaalsust käsitledes. Teie käsitluses on küll mainitud segamini toonases kontekstis vastuolulise armastuse tingimuse väljatoomisega omaaegsete abielude materiaaltehnilisi motiive. Kuid peatüki lugeja mõtet peaaegu ei suunata sellele, et seksuaalsus, armastus, lastega seonduv ja abielu võisid keskajal olla üksjagu teise sisu ja tähendusega, kui argiteadvus seda praegu mõistab. Kui muistse vabadusvõitluse puhul rõhutasid, et toonastele inimestele ei saa omistada hilisemaid rahvusliku vabadusega seonduvaid ettekujutusi, siis kas eraelu teemade käsitlemise juures ei kujunda teie raamatu vaateviisi endiselt USA industriaalajastu tuumperekondlik ideoloogia, benjaminspocklus jms?

Minu arust käid sa omakorda ideoloogiliste lööksõnadega liiga lõdvalt ümber... Eks ole siingi tegu valdkonnaga, kus osa sotsiaalsete kihtide kohta tegelikult allikaid ei ole või on neid äärmiselt vähe, teiste kihtide puhul jälle on raske esile tuua mingit Liivimaa eripära. Pealegi on jälle kord tegu domineerivalt normatiivsete allikatega, mis kas kirjeldavad seda, kuidas asjad pidanuks olema, või kurdavad üleastumiste pärast. Sellised kirjapanekud käsitlevadki esmajoones materiaalseid vahekordi. Lõpuks, ka tänapäeva abielu kohta käivad seadused puudutavad omandisuhteid (ka seoses lastega) ja mitte armastust. Oleks Liivi­maalt säilinud mõni vastav spektakulaar­ne egodokument, küllap see ka meie raamatus käsitlemist leiaks. Kuid meie käsutuses pole palju peale selliste notiitside, kus üks Tallinna vaimulik teatab, et Tartus võib leida vaevalt viis vooruslikku naist, mille peale tartlased jälle end solvatuna tundsid.

Meil populaarne soome naiste ajaloo mõtestaja Päivi Setäla kipub eriti renessansi ja järgnenuga kõrvutades naise seisundit keskajal üksjagu imetlema. Teie raamat edastab antud teemale pühendatud lakoonilistes lõikudes ülalmainitud lähenemistega suhestumata pigem traditsioonilise arusaama keskaja naiste eriliste iseärasusteta tuhmist rollist. Kas vagabunde ja kurtuaasseid armastajaid Liivimaale ei sattunud ja meil omi Marguerite de Navarre'isid polnud?

Võib-olla oli, aga kirjalikke jälgi nad endast ei jätnud. Ma ei taha päris nõus olla, et naise põli meie raamatus pelgalt halli ja igapäevasena paistab. Nagu raamatus ka nenditakse, Liivimaa maahärrade napid majanduslikud võimalused seadsid õukonnakultuuri viljelemisele omad piirid ja vaimulike – tsölibaadiks kohustatud – isandate lähikonnas polnud naistel kohta, vähemalt ametlikult ja avalikult mitte.

Seevastu raamatu surmapeatükk on äärmiselt huvitav ning argiteadvuses levinud kujutelmi avardavat lugemist on raamatus rohkesti. Mis sa arvad, kas ja millal tuleb aeg, mil me enam rahvuslikku vabadusvõitlust XIII sajandisse tagasi ei vii, millal raamatust saadav uudne mõistmine kooliõpetusse jõuab?

Viimasel ajal ilmunud või praegu kirjutamisel õpikutesse on see tegelikult juba jõudnud, vähemalt suuremasse osasse. Õpetajate kujunenud rutiini muutmine nõuab kindlasti rohkem aega, veel visam on sõnavara, mille abil ajaloost räägitakse. Ülikoolis Euroopa ja Liivimaa keskaega õpetades kohtan tudengite kirjutistes ja vastustes ikka ja jälle väljendeid ning erialatermineid, mida eestikeelses teaduses viimased kakskümmend aastat kindlasti enam ei kasutata. Need pärinevad nõukogudeaegsest trükisõnast («talurahvasõda», «feodaalne reaktsioon» jms), aga kindlasti ka koolist. Populaarsed kujutelmad ajaloost muutuvad ju pidevalt, mõnikord akadeemilise uurimise kiiluvees, mõnes aspektis hoopis sellele vastuvoolu – mõeldagu kas või igasugu konspiratsiooniteooriate populaarsusele. Kooliharidust tuleks muidugi püüda hoida teaduslikul alusel ja võimekad õpetajad seda kahtlemata ka teevad.

Lõppsõnas puudutate üsna kõrgil moel ka ajalooainese mõju ja edasielamist kultuuris ja popkultuuris. Linda Kaljundi on nende teemadega põhjalikumalt tegelenud. Kas te niisuguse peatüki liitmist ei kaalunud, kus kõneldaks ka «Tasuja» raamatust, «Maleva» filmist, metal-bändidest Tharapita ja Metsatöll jpt huvitavatest nähtustest?

Meie raamat on siiski keskajast (ja XVI sajandi esimesest poolest). Lühidalt on kujutelmi keskajast puudutatud sissejuhatavas peatükis. Minevik eesti populaarkultuuris vääriks omaette raamatut, nende asjade uurijate ring on tegelikult lai. Just täna lugesin näiteks Ajaloolise Ajakirja vastilmunud numbrist Tõnno Jonuksi artiklit eesti muinasusundi «rahvuslikust teoloogiast» ehk siis «eelkristliku», «eelsaksa» rahvausu konstrueerimisest kui ühest rahvusliku ideoloogia elemendist. Soovitan kõigile.

Eesti ajalugu II, Eesti keskaeg.

Koostaja ja toimetaja Anti Selart. Autorid Anti Selart, Marek Tamm, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk, Juhan Kreem, Anu Mänd, Tiina Kala, Inna Põltsam-Jürjo, Erki Russow, Kersti Markus. Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogia instituut, 2012. 456 lk.