Ahto Lobjakas: Hiina horoskoop

Ahto Lobjakas Foto: Postimees

On aasta algus, ennustuste aeg. Kolumnist Ahto Lobjakas nendib, et maailma megatrendid õhutavad skeptitsismi.

Kui faktid muutuvad, muutub mu arvamus. Kuidas on teiega, sir?». Nii kõlab John Maynard Keynesi torge kivistunud eelduste pihta. Kuigi Keynes sihib olevikku, võib ta mõtte pöörata tulevale ja meie maailma tabanud ennustamismaaniale. Ennustamine on rajatud muutuvate faktide eeldusele. Aja möödudes muutuvad faktid, koos nendega peab muutuma arvamus (hinnang oludele), siit omakorda kogu ennustus ise jne.

Sellest paradoksist püütakse välja rabeleda tõenäosuste abil. Kuid tõenäosus on midagi, mis kuulub elutusse maailma, mis on mõõdetav arvudega. Kui saada kulli ja kirja visates üheksa korda sama tulemus, siis tõenäosus, et kümnes kord tuleb midagi muud, on täpselt 50 protsenti. See on tõenäosus. Ennustamine tegeleb inimese maailmaga, ta otsib endeid ega saa midagi öelda tõe kohta.

Võib mõista ennustajate kiusatust rajada oma mõttekäigud «teaduslikule» pinnale. Teha tänapäeva maailmast läbilõige, lugeda üles muutujad, eristada sõltumatud sõltuvatest, visandada suundumusi, omistada neile tõenäosust. Tõe nägu müüb.

Aga see on illusioon. Taandudes 20. sajandi algusse, näeksime tagasipilgu selgusega, et toonaste trendide ennustamisel olnuks mitu korda rohkem kasu filosoofide teostest kui poliitikute debattidest või majandusnäitajate komputatsioonist.

Ühiskonnas pole midagi kindlat. Kõik sõltub, sõltumuse väli on väga lai. Õigupärast peale selle välja muud ei olegi. Muutujaid on mustmiljon. Iga areng on võimalik, midagi ei juhtu ilmtingimata. Kõik, mida ennustaja teha saab, on külmutada reaalsus (väga õhtumaine kiusatus, on täheldanud Nietzsche) ja tõmmata sellest sirgeid jooni tulevikku.

Nädala alguses kirjutas Financial Timesi veterankolumnist Samuel Brittan: «Vaid narr ütleks midagi kindlat tuleviku kohta. Palju asjatundjaid nägi 1913. aasta alguses ette tulevat Esimest maailmasõda – rääkimata kahest ilmasõjast, mis peaaegu suretasid välja Euroopa tsivilisatsiooni.»

Kõik sõltub analüüsiühikutest, sest nemad määravad ja sisustavad ennustaja maailma. 1913. aastal oli ennustajatel Euroopas suuremate ühikutena võtta Austria-Ungari, Vene, Saksa ja Briti impeerium. Mitte midagi sirgjoonelist ei ühenda seda maailma näiteks aastaga 1930. Vaadates tagasi, võiksime aastal 1913 mõtteeksperimendi korras ehk panuse teha Austria-Ungarile, mis oli naabritest kaugel ees etniliste pingete maandamisel ja ruumi loomisel rahvuslike lootuste täitumiseks (nagu Euroopa Liit praegu, osutab Robert Cooper).

Ülalöeldu valguses võib vaid heatahtliku skepsisega suhtuda katsetesse tõsta loori tulevikupimeduselt – olgu need siis pärit nii autoriteetsest allikast, kui seda on USA Rahvuslik Luurenõukogu (ingliskeelne «intelligence» tähendab küll enamat kui meie «luure») ja selle «Globaalsed trendid 2030».

Jooned, mis tänapäeva maailmast läbi jooksevad, on neli megatrendi (ehk suundumust): üksikisikute võimestumine keskklassi kasvuna, hegemoonide puudumine, konkurents piiratud ressursside nimel ja demograafilised arengud. Joonte otsad jooksevad kokkuvõtlikult väitesse, et järgmise kahe kümnendi jooksul lääs langeb, Aasia tõuseb.

Midagi ei ole loomulikult mõistlikkuse piires võimatu, aga juba trendid ise õhutavad skeptitsismi. Keskklassi laienemine eeldab globaalselt soodsat majanduskeskkonda, mida saaksid ettenähtavas tulevikus vedada ikka vaid USA ja Euroopa. USA hegemoonia kammitsemiseks peaksid rivaalid kulutama mahtudes, mis eeldab taas jõudsat majanduskasvu (ja lootma USA tahte kärbumisele).

Ressursikonkurents kindlasti tiheneb, aga siingi ei ole sirgeid selgeid jooni: kes oleks viie aasta eest ennustanud USA-le energiasõltumatust? Läänemaailma rahvastik vananeb, aga seal ei pea lisaväärtust ammu enam looma füüsilise tööga.

Nagu lõviosa muudest ennustustest, lähtub «Global Trends 2030» mehaaniliselt praeguse maailma analüüsiühikutest viisil, mis meenutab esilemanatud 1913. aastat. Ja ometi on meil just Hiina näol olemas võimalik Austria-Ungari.

Hiinale ennustatakse 2030. aastaks maailma suurima tootmisvõimsusega majanduseks saamist. Siit on tänapäeva Pekingi poliitilisi reflekse arvestades lihtne välja lugeda uue maailmajõu sünd. Uljalt ülespoole suunatud valgustid jätavad aga varju kolossi savijalad.

Hiina kasvumudel ei ole jätkusuutlik ja aeglustub. Eksport (ligi 40 protsenti SKTst koos teenustega) sõltub suuresti USAst ja

Euroopast. Sisenõudlus eeldab kohalikke tarbijaid ja robustset finantssektorit – ometi päästab Hiina valitsus iga viie aasta tagant riigi panku. Tarbijad elavad linnades, kus elementaarse heaolu puudumine tekitab üha suuremaid pingeid.

Peamine küsitavus on poliitiliste muutujate pea täielik eiramine. Ometi saab määrav roll olema sellel, kuidas Hiina juhtkond tagab sotsiaalse ja poliitilise stabiilsuse raskenevas konjunktuuris. Ka väike nõrgenemine konkurentsivõimes võib liikvele ajada enam kui sada miljonit hiljuti maalt linna kolinud hiinlast. Hiina avalikkus on üha rahulolematum poliitilise suletuse ja korruptsiooniga, akadeemilistes ringkondades ei peeta võimatuks vägivaldseid vastuhakke. Territoriaalsed pretensioonid naabritele aitavad hiinlasi patriotismiga tuimastada, aga võivad viia sõjani. Viimasel oleks katastroofilised tagajärjed.

Hiina ei ole majanduslik või poliitiline punktmass. Ta on pika ajalooga ühiskond, mis peale muu kannab vähemalt kolme läänemaailma sadestust: maailmasõdade-eelne, kommunistlik, uuskapitalistlik. Hiina tulevik sõltub vastasmõjudest, mida ei saa välja arvutada.

Kokkuvõttes pole üllatav, et NICi 2030 lõppennustus taandub eimillelegi: «Tegelikkuses koosneb tulevik tõenäoliselt elementidest, mis pärinevad kõigist stsenaariumidest» – nii kõige halvemast, kõige paremast kui vahepealseist.

Loogiliselt võttes muudmoodi olla ei saagi. Me lihtsalt ei tea, milline on maailm, kus võrgustunud indiviidid haaravad üha suurema (ja teistsuguse) võimu, milline on selliste ühiskondade vastasmõju, nende majanduslik saatus või poliitiline tulevik. See tuleb läbi elada. Ja kui juba läbielatulgi on palju rohkem kui üks seletus – mälusid on niipalju, kui on mäletajaid –, siis miks peaks tulevikuga teistmoodi (või lihtsam) olema?