Mikk Salu: valimisreklaami piiramine – kas sellel on mõtet?

Mikk Salu Foto: Toomas Huik / Postimees

Mitmed ettepanekud veebiportaalis rahvakogu.ee ütlevad, et valmisreklaami mahtu tuleks piirata, vähendada või see üldse keelata. Üsna sarnased on olnud ka sotsiaaldemokraatide ettepanekud.

Mis tulemusi võiks anda valimisreklaami piiramine? USAs on valimiskampaaniate korraldamise ja rahastamise reeglid osariigiti erinevad. On osariike, kus annetamine on peaaegu keelatud, ja kohe kõrval on osariigid, kus on lausannetamine lubatud. Samas on tegu ühe keele ja kultuuriga. Nii on võimalik võrrelda, millised on tulemused ühesuguse tausta, aga erinevalt reguleeritud poliitreklaami korral.

Kohtades, kus valimisreklaami ja annetusi on rohkem, osalevad inimesed rohkem valimistel ja on informeeritumad. Rikkamate poliitiline teadlikkus on üldiselt vaesemate omast kõrgem, aga valimisreklaamid vähendavad seda vahet – vaeste teadlikkus kasvab rohkem. Reklaamid tekitavad huvi, panevad inimesi lisainfot otsima, kaasa mõtlema ja omavahel vaidlema.

Reklaami kärpimisel on ka teine, vähemalt sama suur oht. Valimisreklaami piirates eeldatakse, et nii piiratakse võimulolijate võimalusi, sest väiksematel ja uustulijatel on ju raskem korjata oma parteile annetusi. Ka selles asjas pole alternatiiv mustvalge. Arvestagem, et võimulolijatel – alates ministritest ja laiemalt kõikidel riigikogu liikmetel – on oma positsioonist tulenevalt rohkem võimalusi pildile pääseda. See ei tähenda, et meedia on paha, aga paratamatult on eetrisekundite arv piiratud ning toimetajatel tuleb pidevalt teha valikuid, keda näidata, kui palju ruumi anda. Vanad ja tuntud on sellises konkurentsis kindlam valik kui uued ja tundmatud.

Kokkuvõttes pole poliitreklaami piiramine maailma tähtsaim küsimus. Sõltumata sellest, kuidas poliitreklaami asjus otsustatakse, on väheusutav, et tuleb mingeid dramaatilisi muutusi. Ehkki uuringud teiste riikide kohta kipuvad näitama poliitreklaamide positiivseid külgi, ei tähenda see kindlasti seda, et seal, kus annetused on piiratud ja kampaaniakulud kärbitud, oleksid demokraatlikud valimised kokku kukkunud.

Küll aga võiks jahutada reklaamikeelajate optimismi. Kui valimisreklaami pole, kas siis tõesti istub kogu Eesti rahvas suures üksmeeles televiisori ees, vaatab ETVst «Foorumit» ning arutab seejärel pereringis poliitikaasju? Paremal juhul pole vahet. Halvemal juhul saate tagajärjeks hoopis suurema poliitikast ja võimust võõrandumise – võib-olla ilma poliitilise reklaamita huvi poliitika vastu hoopiski väheneb ja side poliitikutega, mis on enamiku jaoks niikuinii üsna napp, jääb veelgi napimaks.