Õnnetussurmade arv oli Eestis veel eelmise kümnendi keskel kohutavalt suur. Statistikat vaadates näeme 2007. aastat 2009. aastaga võrreldes selget muutust. Nii tules kui ka liiklusõnnetustes hukkunute arv vähenes kaks korda. Toonase ministri Jüri Pihli stiil ei pruukinud olla ta alluvatele mugav ega meeldiv, ent andis tulemusi. Eriti tuleõnnetuste puhul saame hukkunute arvu vähenemise kirjutada üpris selgelt ennetustöö arvele. On hea, et muutust on suudetud hoida ning süvendada.

Kindlasti on ka liikluses ennetusel ja järelevalvel väga suur roll, ent on ka teisi tegureid. Näiteks sõltub liiklusõnnetuste arv üldiselt majandusaktiivsusest – kui majandus kahaneb, siis väheneb ka liikluskoormus ning üksiti ohtlike olukordade arv. Ses mõttes on eelmise aasta parem statistika kõnekam, kui olid masu-aastad – hoolimata majandusaktiivsuse taastumisest ei kasvanud liiklusõnnetustes hukkunute arv võrreldes 2009. ja 2010. aastaga ja kahanes võrreldes üle-eelmise aastaga. 2011. aastal kasvas ju liiklusõnnetustes hukkunute arv taas üle saja. Selle ehmatava arvu peale ärkas siseminister ning liiklusjärelevalvesse hakati taas panustama. Sestap võime loota, et nii ennetuses kui ka liiklusjärelevalves on tõepoolest astutud samme õiges suunas ning et neil on ka püsivam mõju.

Siiski on Eestis õnnetussurmade arv Põhjamaadega võrreldes suurem, mis näitab vähemalt seda, et iga-aastast õnnetustes hukkunute arvu on võimalik veel tublisti vähendada. Selle juures on roll nii kultuurilistel teguritel kui ka riigi infrastruktuuri üldisel tasemel. Küsimus siseministrile ja sisevaldkonna asutustele on aga, mida teevad nad iga päev, kuu ja aasta konkreetselt selleks, et Eesti inimesed ei hukkuks õnnetustes. Osutamine üldistele teguritele võib olla seletus, aga ei tohi olla oma tegemata jätmiste vabandus.

Taevas siseturvalisuse asutuste kohal pole pilvitu. Logiseva juhtimisega organisatsioon pole kindlasti võimeline pikemas plaanis tulemusi saavutama. Seepärast on politsei- ja piirivalveameti uue juhi valimine üksiti proovikivi siseministrile.

Kui uus juht peaks oma ametis läbi kukkuma, pole võimalik osutada enam kellelegi teisele kui siseministrile. Senised organisatsiooni juhtimise vead peaksid olema pärast skandaale ja auditeid piisavalt selged ning eksimisruumi pole ministrile enam põhjust anda.

Eesti inimestel on igati õigus nõuda, et politseiorganisatsioon suudaks neid kaitsta nii Viljandi purjutavate kurikaelte kui ka maanteedel kihutavate uljaspeade eest.