Marten Lauri: äkki palkaks aktivisti?

Siseministeerium Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Siseministeeriumi kodanikuühiskonna valdkonna peaspetsialist Marten Lauri kirjutab Postimehe arvamusportaalis vastuseks Eesti Interneti Kogukonna juhatuse liikme Elver Loho hiljutisele arvamusartiklile, et juba täna on olemas kodanikuühendustele raha eraldamine tegevustoetusena, et ühendused saaksid vabalt tegutseda ja valdkonda arendada.

Kui loomeinimesi võetakse kultuuriministeeriumis palgale selleks, et nad võiksid rahulikult loomisega tegeleda, miks siis ei võiks aktiviste palgale võtta selleks, et nad saaksid kodanikuühiskonda arendada, küsib Eesti Interneti Kogukonna juhatuse liige Elver Loho oma hiljutises arvamusartiklis.

Tegelikul ongi paljud aktivistid täna riigi või kohaliku omavalitsuse palgal. Paljudele kodanikuühendustele makstakse ju täna tegevustoetust, mis ei ole seotud konkreetse ülesande täitmisega, vaid on mõeldud toetama ühenduse olemasolu põhimõtteliselt, sest riik peab ühenduse tegevust tähtsaks.

Kuigi selline rahaline suhe võib vahel tekitada kõhklusi, et mis aktivismiga on siin ometi tegu, kui riik maksab raha veel peale (kas Martin Luther King sai siis riigilt raha?), eristab just kodanikuühiskonna tegevuse toetamine tänapäeva avatud demokraatiaid riikidest, kus kardetakse kodanikualgatust ning välditakse kolmanda sektori toetamist ükskõik millisel kujul.

Ei toeta ju keegi kohalikest riiklikest vahenditest Iraanis, Birmas, Valgevenes või Venemaal inimõiguslasi, lesbi-gei kogukonda või internetivabaduste eest võitlejaid. Samas on selge, et hoolimata sellest, et Eestis näeb asi paberil hea välja, on ka meil palju vaja ära teha selleks, et kodanikuühiskonna kaasamine oleks tõesti tulemuslik.

Näiteks on Eestis olemas üks vähekasutatud võimalus aktivistide kaasamiseks, mille nimeks on strateegiline partnerlus. Selle koostöövormi käigus teeb ühendus tööd mõne riikliku valdkonna arendamiseks, avalik sektor aga eraldab ühendusele tegevustoetuse kujul raha, et katta tekkinud kulud.

Ideaalis peaks selline olukord viima kolmikvõiduni, sest avalik sektor saab kasutada  kolmanda sektori ekspertiisi ning saab seetõttu kvaliteetsemad eelnõud, kolmas sektor saab ressursi ning võimaluse, et oma kogemuse ja ideede kaudu osaleda Eesti elu muutmises ning kõige lõpuks sünnib tänu koostööle suurem sidusus ühiskonnas.

Regionaalminister näiteks kuulutas just välja konkursi strateegilise partneri leidmiseks vabatahtliku tegevuse valdkonna poliitika kujundamiseks ning pakub konkursi võitjale ka tegevustoetust kuni 32 000 euro ulatuses. Projekti õnnestumise korral saab sellest eeskuju teistele valdkondadele.

Loomulikult kaasnevad selle võimalusega ka omad ohud. Kodanikuühiskond teeb väga suure hulga tööd ära vabatahtlikkuse alusel ning oluline on, et see jääks ka tulevikus nii, sest põhjused, miks inimesed seda teevad, ongi teistsugused kui rahaline kasu. Kui ühiskonnas tekiks ootus, et iga vabatahtliku tegevusega kaasneks ka raha, siis poleks ju tegemist enam vabatahtliku tegevusega.

Seega on tähtis, et aktivisti palkamisel oleks hästi täpselt kirja pandud koostöö põhjused, mõõdikud ja tulemused. Selleks, et sellised mõõdikud oleksid võimalikult selged, on loodud regionaalministri valitsemisala ja Praxise koostöös ka vastav juhend.

Kuigi aktivistid on juba täna paljudes kohtades palgal, võiksid kodanikuühendustele tegevustoetuse andmise peale rohkem mõelda nii riigiasutused kui kohalikud omavalitsused – nii saab rahastaja enda valdkonna arendamiseks tugevamad partnerid.