Kui loomeinimesi võetakse kultuuriministeeriumis palgale selleks, et nad võiksid rahulikult loomisega tegeleda, miks siis ei võiks aktiviste palgale võtta selleks, et nad saaksid kodanikuühiskonda arendada, küsib Eesti Interneti Kogukonna juhatuse liige Elver Loho oma hiljutises arvamusartiklis.
Tegelikul ongi paljud aktivistid täna riigi või kohaliku omavalitsuse palgal. Paljudele kodanikuühendustele makstakse ju täna tegevustoetust, mis ei ole seotud konkreetse ülesande täitmisega, vaid on mõeldud toetama ühenduse olemasolu põhimõtteliselt, sest riik peab ühenduse tegevust tähtsaks.
Kuigi selline rahaline suhe võib vahel tekitada kõhklusi, et mis aktivismiga on siin ometi tegu, kui riik maksab raha veel peale (kas Martin Luther King sai siis riigilt raha?), eristab just kodanikuühiskonna tegevuse toetamine tänapäeva avatud demokraatiaid riikidest, kus kardetakse kodanikualgatust ning välditakse kolmanda sektori toetamist ükskõik millisel kujul.
Ei toeta ju keegi kohalikest riiklikest vahenditest Iraanis, Birmas, Valgevenes või Venemaal inimõiguslasi, lesbi-gei kogukonda või internetivabaduste eest võitlejaid. Samas on selge, et hoolimata sellest, et Eestis näeb asi paberil hea välja, on ka meil palju vaja ära teha selleks, et kodanikuühiskonna kaasamine oleks tõesti tulemuslik.
Näiteks on Eestis olemas üks vähekasutatud võimalus aktivistide kaasamiseks, mille nimeks on strateegiline partnerlus. Selle koostöövormi käigus teeb ühendus tööd mõne riikliku valdkonna arendamiseks, avalik sektor aga eraldab ühendusele tegevustoetuse kujul raha, et katta tekkinud kulud.