FOTO: Urmas Nemvalts

Tänases lehes viitab kultuuriminister Rein Lang ministeeriumi plaanile hakata tulevikus panustama enam e-raamatute väljaandmisele ning tõmmata paberraamatute toetusi koomale. On selge, et see tooks mõne aja möödudes kaasa e-raamatute osakaalu suurenemise.

Et muutusi hinnata, ei tule seda teha mitte kirjastuste, raamatukogude või digiraamatute vahendajate huvist, moodsusetaotlusest või pelgalt riigi maineküsimusest lähtudes. Eelõige tuleb vaadata, mida paberraamatute taandumisest e-raamatute ees võidaksid eesti kultuur ja lugejad.

Mis puutub eesti kirjandusklassika digitaalset avaldamist, siis selle vastu on raske argumente leida: võimalus saada kiiresti ligi Vilde või Tammsaare raamatutele kaotaks mure, kas raamatukogudes jätkub kohustusliku kirjanduse nimistus olevaid teoseid kõigile, ning suurendaks lootust, et digitaalselt maailmaga suhestuva põlvkonna jaoks ei jääks need autorid tundmatuks. Küsimus on aga keerulisem, kui jutuks tuleb tänapäeva kirjanduse väljaandmine peamiselt e-raamatute kujul.

Praegu eelistab 46 protsenti Eesti lugejatest ostmise asemel raamatukogulaenutust. Digiraamatute laenutamine on aga algusjärgus ning lugejate ootusi ei täidaks. Samuti ei ole murdmatu ka peamine argument, mida e-raamatute poolt on toodud – nende soodsam hind. Trükikulude puudumise teeb tasa veel ühe lüli lisandumine kirjastamisahelasse: lisaks poele soovivad digiraamatute puhul oma protsendi müügituludest saada ka need firmad, kes e-raamatuid poodidele vahendavad, ja sageli tähendab see pea viiendikku raamatu hinnast. Pealegi ei saa e-raamatutele – erinevalt paberraamatust – teha ka käibemaksusoodustust, kuna Euroopa Liidu seadused seda ei luba.

Veel üks probleem lisandub seoses e-raamatute formaadiga: neid on mitu, need muutuvad ja selle tõttu võib juhtuda, et vanaisa pärandatud digiraamatukoguga pole lapselapsel enam midagi peale hakata.

Näib, et ministeerium lähtub muudatuste plaanimisel eeldusest, et raamatukirjastamises on toimumas revolutsioonilised muutused digiraamatute kasuks. Kuid ka see ei pruugi sugugi päris nii olla. Praegu on Eestis e-raamatute osakaal umbes 0,3 protsenti, teistes Euroopa riikides umbes üks protsent. Erinevalt arvatust ei näita see suurt hüpet ülespoole isegi mitte USAs, mida peetakse e-raamatute liidriks.

Pigem teeb raamatukultuur läbi umbes samasugust evolutsioonilist muutust nagu Gutenbergi trükipressi leiutamise järel: massidesse läks trükisõna alles ligemale paarsada aastat hiljem ning käsikirjalisi raamatuid kirjutati edasi veel kuni 18. sajandini. Ka digiraamatute puhul on muutused ilmsed, kuid asjade loomulik ja ladus areng, inimeste valmisolek, formaadi kujunemine ja turusituatsiooni vormumine käib oma rahulikku sammu, ning ei ole kindel, kas riiklikult survestatud tagantkiirustamine on kõige õigem mõte.