Edgar Savisaar

FOTO: Teet Malsroos / Õhtuleht

Keskerakonna esimees Edgar Savisaar kirjutab, et alanud aasta tuleb raske, kuid sellegipoolest ei saa välistada, et me kõik majanduslikud probleemid ületame ja lõpuks jõuame sellise Eesti ülesehitamise alguseni, mida oma unistustes tahtnud oleme.

Aasta 2013 on alanud ja meie majandus jätkab oma igapäevast toimimist. Täpselt samuti nagu isiklik horoskoop, huvitab meid kõiki majanduse käekäik ning eelkõige see, kuidas majandus meie eluolu mõjutama hakkab. 2013 tõotab tulla majanduslikult raske, kuid ehk on lõpuks silmapiiril ka muutused paremuse poole?

Eesti majandust vaadates hakkab kõigepealt silma muidugi see, et suur hulk inimesi on olnud sunnitud minema tööle välismaale, nad on leidnud seal endale uue elukoha ja sotsiaalse suhtlusringkonna. Nad ei näita välja märke kiirest soovist Eestisse naasta. Äraminejate read pigem hoopis täienevad.

2013 saab paraku olema aasta, mis äraläinule siiski teatud ohutule peaks põlema panema. Nimelt on Euroopa tööturg praegu tugeva surve all ja töötajaid lastakse lahti nii Lõuna- kui ka Põhja-Euroopas, nii Hispaanias ja Kreekas kui ka Saksamaal ja Rootsis. Kahtlemata on osa riikide tööturg rohkem majandushaigusest nakatunud ja sügavamale vajunud kui teistel, kuid Euroopa keskmine ettevõte hoiab kokku tööjõukulusid ja kõik Euroopa riigid maadlevad tööpuudusega.

Veri on paksem kui vesi. Me võime rääkida tööjõu vabast liikumisest ja võrdsest kohtlemisest Euroo­pas, palju tahame, kuid tegelikult eelistab iga rahvusriik ikka omasid. Selles ebavõrdsuses ei ole midagi imelikku, kuid tublidele Eestist läinud inimestele tähendab see 2013. aasta tööturu raskuste süvenedes huvi vähenemist nende tööpanuse vastu.

Kui nõudlus Eesti inimeste tehtava töö järele väheneb, siis öeldakse neile «aitäh!» ja soovitatakse koju tagasi minna. Loomulikult jääb töökohti, kus odav võõrtööjõud on oodatud ka edaspidi, kuid need on eelkõige lihttööd, mida kõrgepalgalist tööd teinud soomlased, rootslased, norralased või sakslased ise ikka teha ei taha. Samas, perspektiiv jääda igaveseks lihttööliseks ei sobi paljudele siit välismaale läinutele.

Seega, head Eestist võõrsile läinud kaasmaalased, ärge raiuge sidemeid oma kodumaaga liiga lõplikult läbi. Jätke endale võimalus tagasi tulla, see võib teil varem päevakorda tõusta, kui arvatagi oskate. Olukord majanduses muutub nii välisriikides kui ka Eestis. Kui praegu on enamik töökoha valiku argumente rikka võõramaa kasuks, siis pikalt ei pruugi see nii jääda.

2013 on ka aasta, mil meie lähedal asuvad kaubanduspartneritest Euroopa riigid hakkavad lisaks nende kohalikul turul olevatele töökohtadele võitlema ka varem piiri taha eksporditud töökohtade koju tagasi toomise eest. Ehk teisisõnu, enam ei vaadata nii soosivalt Eestist ostetavale alltöövõtule ja mõeldakse võimalustele, kuidas välismaale lähetatud töö oma riigis organiseerida ning enda inimeste heaks tööle panna. Eesti jaoks tähendab see huvi vähenemist meie kaupade ja teenuste järele ehk mõnikord ka välistellimuste äralangemist.

Meie eksport satub alanud aastal üha suurema surve alla, kuid samas ei suuda me selga keerata meile nii meeltmööda importkaubale ja eestimaist eelistama hakata. Selline olukord toob kaasa jätkuvalt negatiivse ekspordi-impordi saldo, mille miinusväärtus võib tõenäoliselt pigem suureneda.

Hea on loomulikult see, et teenuste eksport ületab importi, kuid kahjuks on teenuste ekspordi-impordi ülejääk kahanev, nagu ka viimastel aastatel saavutatud maksebilansi jooksevkonto pluss. Kokkuvõtvalt võib meie majandusruum 2013. aastal kahjumiga välja tulla.

Eesti majandus on muutunud välisabisõltlaseks ja see on arusaadavalt ohtlik. Euroopa Liidu suurriigid-netomaksjad ongi juba hakanud ütlema, et ei soovi varasemas mahus eelarvesse panustada ehk vaeseid rahasaajaid riike toetada. Miks peakski Saksa maksumaksja toetama Ida-Euroopa heaolupüüdlejat, kes saadud raha eest «aitäh» ütlemise asemel kipub sageli hoopis häälekalt suuremat raha nõudma?

2013. aasta toob selguse, kuhu Euroopa Liidu eelarvega jõutakse ja kuivõrd Eesti majanduses tiksuv välisabisõltlase pomm plahvatama pannakse. Maksebilansi kapitalikonto ülejääk on tuleb praegu peaaegu täielikult Euroopa Liidu toetustest ning arusaadavalt on see ohutuli meie majandusele. Toetuste oluline vähenemine võib sõltuvalt väheneva toetuse liigist panna surve alla mõne elulise majandussektori või olulise arengu, kuid mõjuda hävitavalt ka meie senisele, vähemalt näilisele, riigieelarve suutlikkusele.

Välisabi ärakadumise ohu positiivseks küljeks on kahtlemata see, et meie parempoolne ja suhteliselt ignorantseks osutunud valitsus on tegelikult hakanud rohkem rahva poole vaatama ning meie kõigi ühisele toimetulemisele mõtlema.

Eesti inimesed on väike kollektiiv maailmamajanduses ja meie ühise hakkamasaamise väljavaadete suurenemiseks on riigi mõnevõrra suurem roll tänases vabamajanduses ka parempoolsete mõtetes ilmselt arusaadavamaks muutumas. Ehk teisiti öeldes: kui 2013. aastal lisada parempoolsetele parteidele pisut tsentristlikku, keskerakondlikku mõtteviisi, siis võib meie majanduse negatiivse kursi pööramine kardetust isegi kergemaks osutuda.

2013. aasta ohtlikuks trendiks on ka laenusõltuvuse taassuurenemine. Kui mõne aasta taguse buumiga võrreldes on meie laenukoorem hakanud vähenema, siis viimasel ajal on näha märke laenamise populaarsuse kasvust. Kahjuks näitavad tõusutrendi ka tarbimislaenud, mis elavdavad küll sisetarbimist, võimaldavad meil ennast pisut lõdvemalt tunda ja annavad punkte majanduskasvule, kuid ühel päeval lõpeb võlgu elamine, nagu need asjad ikka lõpevad. Kui kohtutäitur ukse taga ja nutt kurgus, siis võib küll maailma pealt süüdlasi otsida ja appi hüüda, kuid pigem oleks õige selliseid arenguid juba eos välistada.

Kiire hinnatõus 2013. aastal jätkub. Teatud surve palgatõusuks võib mõnedel juhtudel ka tulemust anda, kuid üldiselt ei ole ettevõtjatel seda jõudu, et palku hinnatõusust kiiremini kergitada. Seega tunneb valdav osa Eesti inimesi alanud aastal ostujõu langust, millele reageeritakse kas töökoha vahetusega, riigist lahkumisega, streikimisega või lihtsalt sooviga, hambad ristis, maksku mis maksab, rasked ajad üle elada. Senikaua, kui näeme nii elektri kui ka teiste majanduse oluliste sisendite hindade tõusu ning turukonkurentsis on olulisi puudujääke, on ka objektiivselt väga raske inflatsiooni vastu midagi tulemuslikku ette võtta.

Rahvusvaheline Punane Rist jõudis hiljuti seisukohale, et Euroopas võib puhkeda näljakriis. Organisatsioon väidab, et miljonitel varem heal järjel olnud eurooplastel on raskusi toidu lauale saamisega ja valmis tuleb olla Põhja-Aafrika stiilis rahvaülestõusudeks. Sellele hoiatusele lisab kaalu asjaolu, et sajad tuhanded kodu, töökoha ja sissetuleku kaotanud lõunaeurooplased on juba läinud või on teel põhjapoolsetesse ja seni vähem räsitud Euroopa maadesse.

Lõunariikide kodanikud loodavad loomulikult tööd ja sissetulekut, kuid ka musta stsenaariumi korral peavad paremaks olla tänavaheidik kõrgema heaolutasemega põhjariikides kui tugevalt kõrbevas Lõuna-Euroopas. Majandushaigus levib, ja kiiresti.

Euroopat tabanud protsesse on vaja analüüsida ja leida, mida saame siin Eestis üheskoos enda kaitseks ette võtta. Lihtlabasest eitamisest, et juba läheb paremaks ja et Eesti-taolist imesaart hädad niikuinii ei taba, ei ole enam kasu. Euroopa nälja- ja sotsiaalkriisi taustal peab meil olema kainet mõistust ja peame leidma võimalusi kollektiivselt ennast madalseisude vastu kaitsta ning heaolu kasvatada.

Aastal 2013 on eriti oluline näha reaalsust ja vastavalt sellele ka käituda. Me peame suutma näha ja õigesti tõlgendada seda, et meie inimestel on raha üha vähem. Kui me seda muidu ei usu, siis tarvitseks vaadata kasvõi toidukauplustes allahinnatud kauba ostmist, kus kaup kaob kiirelt ja odavtoidu-huvilisi on iga kuuga üha rohkem.

Me peame mõistma ka seda, et meie majandusvundamendi nõrgenedes on ka riigil raha üha vähem. Kuidas muidu mõista, et üheks meie prioriteetseks valdkonnaks osutunud riigikaitse üha enam kutseliste käest vabatahtlikkuse alusel tegutsevate kaitseliitlaste kätte antakse. Aina olulisemaks muutub meie piiratud ressursi targem kasutamine ja 2013. aastal on viimane aeg sellega algust teha.

Et mitte jääda ainuüksi probleemkohtade väljatoomise juurde, on 2013. aastaga seoses oluline rõhutada ka positiivset poolt. Nii mitmelgi rindel suureneb Eesti atraktiivsus. Vene turistidele meeldime aina enam ja see annab meile hea väljavaate oma teenustemajanduse arendamiseks.

Samuti oleme ostunimekirjas kogu maailma kokku ostvate mõjukate Aasia majandusgruppide jaoks. Olgugi et mitte väga atraktiivsel kohal, kuid eurotsooni liikme, parasvöötme, hõreda asustatuse, rikkumata looduse ja Skandinaavia strateegilise asukohana kindlasti.

Siinkohal ei saa loomulikult ka välistada, et väikese rahvana me kõik meile saadetavad majanduslikud probleemid ületame ja lõpuks jõuame sellise Eesti ülesehitamise alguseni, mida me kõik oma unistustes tahtnud oleme. Tuleb vaadata julgelt tulevikku, uskuda, et parim koht elamiseks on ikkagi kodumaa, hoida kokku ja teha tublisti tööd.

Kokkuvõttes on 2013 majanduskatsumuste aasta, kuid selgete võimalustega näha valgust tunneli teises otsas, ja hea koostöötahte korral valguse poole ka liikuda.