Jüri Maloverjan: Depardieu kui vene hinge peegel

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Miks räägivad nii paljud venemaalased Depardieu tembust surmtõsiselt ja mida näitab nii ülistavate kui ka kibedate kommentaaride rohkus vene kultuuri kohta, arutleb kolumnist Jüri Maloverjan.

Kui seda kõike tõsiselt vaadata, lähed peast ogaraks – nii kirjutas Kremli kunagine nõustaja, poliittehnoloog Gleb Pavlovski möllu kohta, mis tõusis Vene inforuumis seoses Gérard Depardieu saamisega Vene kodanikuks ning Brigitte Bardot’ samasisulise ähvardusega.

Ometigi kommenteerivad sajad Venemaa politoloogid, ajakirjanikud, poliitikud – ühesõnaga, mõttemaailma valitsejad – ja nende järel kümned tuhanded lihtblogijad Depardieu tempu surmtõsiselt. Ning nendes tuhandetes kas ülistavates või kibedates kommentaarides väljendub üks vene kultuuri küll mitte unikaalne, küll viimasel ajal infomüraühiskonnas suuresti hajunud, kuid ikkagi Venemaa puhul «kandva» tähtsusega joon: sõnakesksus.

Asja sõnaline kirjeldus on sajandeid olnud selles kultuuris vähemalt sama tähtis kui asi ise. See, kes valdab sõna, on «lihtrahvast» kõrgemal ja eemal, ta on kõrgema tõe kandja, selgema maailmapildi joonistaja ja moraalne autoriteet.

Selline suhtumine kandub loomulikult üle ka näitlejatele, sest nad edastavad sõna, ja kuna erinevalt autoritest on nad alati nähtaval, samastuvad nad pahatihti kogu kõrgkultuuriga, millest nad moodustavad tegelikult vaid väikese ja sugugi mitte kõige tähtsama osa.

Nõukogudeaegne suletus ning mõtteühtsus olid sõnakesksuse jaoks hea toitepinnas: kultuuritegelaste imago oli justkui steriilne. Viimase kahekümne viie aastaga on venemaalased, nagu ka teised postsovetlikud rahvad, hakanud kultuuritegelastesse palju kainemalt suhtuma. Mis on loomulik võrratult suurema informatsioonimahu juures.

Kuid see käib enamasti «omade» kohta. Omad kultuuritegelased, sh ka näitlejad, on nüüd piisavalt parlamendis ja ajakirjanduses esinenud, skandaalidesse sattunud ja isegi võimukabinettides istunud, et keegi ei peaks neid enam ülima tõe ja moraali kandjaks. Aeg-ajalt hõisatakse küll kas rõõmust või hämmeldusest, kui mõni näitleja või muusik ühe või teise poliitilise leeriga liitub, kuid tihtipeale jäävad isegi omad üsna pea piinlikkusest vait, kui see artist oma pehmelt öeldes naiivsete seisukohtadega esinema hakkab.

Välismaalased on aga kaugel, nende maine on ebameeldivatest pisiasjadest endiselt puhas.

Nõnda oligi vana näitleja Gérard Xavier Marcel Depardieu venelaste nagu ilmselt ka paljude muu maailma vaatlejate jaoks krahv Monte-Cristo, Cyrano ja Obelix – tugev, õiglane, veidi kohtlasevõitu, aga hea südamega tegelane. Meie mees, ühesõnaga. Ning ilmselt arvatakse, et samamoodi peaks kodanik Depardieusse suhtuma ka kogu tinglik lääs, keda ta justkui esindab.

Sellest arusaamast lähtudes hõiskavad Venemaal ühed, nagu näiteks politoloogidest Kremli laulik Dmitri Orlov, et Depardieule Vene passi kinkimine on «Putini suur võit infoväljal» ning et prantslane valis Venemaa sellepärast, et siin ei ole mitte ainult madalamatest madalam tulumaks, vaid ka tegelik demokraatia. Üks endine minister ennustab aga, et nüüd hakkavad Venemaale karjakaupa kolima ka teised oma kodumaade suurtest maksudest peletatud staarid.

Ka paljud neist, kes blogides ja internetiväljaannetes Depardieud nüüd mõnitavad, teevad seda tõsise pettumuse pärast. No kuidas siis nii, suur näitleja, üks lääne sümbolitest, ja äkki osutus sihukeseks kaabakaks, kes kaisutab Putinit ja Ramzan Kadõrovit? Nüüd on neil silmad avanenud, nüüd said nad teada – ja aina edastavad seda sõnumit maailmale –, et Depardieu on padujoodik, purjuspäi kiiruseületaja ja vana kommunist pealekauba.

Aga üsna palju on ka neid, kes nendivad põlglikult, et kogu see palagan ei mõjuta Venemaa üldist mainet vist mõhkugi. See tõsiasi annab kindlust, et maad võtab kaine suhtumine ka välismaa kultuuritegelastest endistesse ebajumalatesse. Tänu sealhulgas ka Depardieule. Et levib arusaam, et näitleja ei ole tingimata sama tark kui tema kehastatud tegelased, et ta elab oma maailmas, et tal võivad olla omad imelikud vaated, et ta võib lõppude lõpuks olla lihtsalt lausloll.

Mida kõike korraga Depardieu ongi veenvalt tõestanud oma kirjas Vene meediale, kus ta kirjutas muuseas, et Venemaa olevat «suur demokraatia», kus erinevalt Prantsusmaast ei julge peaminister kedagi kodanikest «haledaks» nimetada.

Ning kogu loo tegi veelgi veenvamaks Brigitte Bardot, kes teadagi ähvardas Prantsuse ametivõime, et võtab Vene passi, kui Lyoni loomaaias pannakse magama kaks haiget elevanti. Putin on tema arvates loomade suurim sõber ega luba kunagi oma riigis sellist elajalikkust. Mispeale publitsist Julia Latõnina kirjutas jällegi surmtõsiselt tigeda vastuse.

Tundub, et Kremli infopoliitika kujundajatel puudub samuti sedalaadi kaine suhtumine. Nii pasundataksegi Depardieu lugu riigi telekanalites maailmatähtsusega sündmuseks. Või siis, lähenedes asjale vene moodi, vandenõuteooriat rakendades, kasutatakse seda lugu oma rahva instinktide taustal teadlikult teistelt teemadelt tähelepanu eemale juhtimiseks.

Ning see viimane, kas teadlikult või tahtmata, ka õnnestub. Seda tänu ühiskonna kaleidoskoopilisele teadvusele tänapäevases infomüras. Ükski teema ei püsi enam üldsuse tähelepanu keskel liiga kaua. 13. kuupäevaks on Moskvasse kavandatud suur meeleavaldus «orbudevastase» seaduse vastu, enne uut aastat algas kohus vanglas surnud Sergei Magnitski üle, laagritesse jäävad tuhanded ärimehed, kellelt pagunitega korruptandid võtsid nende firmad jõuga ära, kümned opositsionäärid istuvad kinni valesüüdistuste alusel – kogu venekeelne internet arutleb aga Depardieu üle.

Kuid selles peeglis saavad ennast paraku näha ka väga paljud teised rahvad. Sealhulgas üks väikerahvas, kel näiteks erakondade rahastamise skandaal asendus üsna varsti paljude teiste, kahtlemata äärmiselt huvitavate teemadega.

Autor on BBC Vene talituse korrespondent.