Märt Läänemets: mida toob 2013 ehk millal Aasia sajand Eestisse jõuab?

Märt Läänemets Foto: Pm

TÜ sinoloogia vanemteadur Märt Läänemets leiab, et Aasias tõuseb alanud aastal esile India, Hiina on majanduskriisi lävel ning Eesti ja Aasia suhetes murrangu saavutamiseks tuleks arendada meie Aasia-suunalisi teadmisi, mis praegu on nõrgal tasemel.

Euroopa finantskriisi taustal, milles Eesti otseselt osaline, räägitakse viimasel ajal liigagi palju vana Euroopa üleüldisest langusest ja marginaliseerumisest ning Aasia tõusust (eriti sellest esimesest). Pealiskaudsete majanduskasvunumbrite põhjal võib see nii ju paistagi, aga järelduste tegemisega ei maksa siiski kiirustada.

Isegi kui pikemas perspektiivis saab 21. sajand olema Aasia sajand, ei kao Euroopa, USA ja Jaapan kuhugi ja jäävad tõenäoliselt veel kauaks maailma arengu eesliinile mitte ainult majanduse, vaid mitmes muuski vallas. Tingis ju Euroopa kiire esiletõusu viimastel sajanditel (majandusajaloolaste hinnangul oli veel 18. sajandil Hiina osakaal maailma majandusest kuni 2/3!) just tema oskus ja võimekus teadmisi ja leiutisi kogu maailmast integreerida, arendada ja rakendada.

See integratsioon kestab üleilmsel tasandil edasi. Kui nähtavamas majanduse ja poliitika vallas on Aasia edukalt rakendamas Euroopa ehk nn Lääne mudeleid, millest tema kiire areng viimastel kümnenditel ongi tingitud, siis peenemas ja mitte nii hästi välja paistvas kultuuri, teadmiste ja maailmavaadete vallas on Aasia mõju Läänele õieti alles algamas ja ka siin on tegelikult näha vastastikuseid mõjusid. See on aga juba omaette teema.

Sõnaga, Euroopa ja Aasia, Ida ja Lääne vastandamine on tänaseks muutunud tegelikult anakronismiks; maailm on üks ja selle eri osad omavahel tihedalt seotud. Naiivsed on sellest perspektiivist vaadatuna idealistlike majandusmeeste väited (ja need paraku domineerivad nii meil kui ka mujal), et Euroopa majanduskasvu seiskumise tingimustes on maailma (ja Eesti) päästenööriks sappa võtmine kiiresti kasvavatele Aasia majandustele.

Asjale on ehk hoopiski pragmaatilisem vaadata nii, et Euroopa (samuti USA ja Jaapan) on lihtsalt majanduskasvul põhineva arengumudeli ammendanud ja läbi kriisi paratamatult loomas uut mudelit. Nn noored Aasia majandused ekspluateerivad aga endiselt jõudsalt kasvumudelit ning on seega hetkel arengus Läänest veel kaugel taga. Kuna aga majanduskasv maailma tervikuna ressursse juurde ei loo, on selline ekstensiivne materiaalsele tarbimisele suunatud areng Aasias, kus elab üle poole maailma rahvastikust, pigem suure ohu märk. Tsükli lõppu jõudnud ühiskonnad ja majandused peaksid panustama hoopis uute, säästlike mudelite kiiremale arendamisele ja nende evitamisele ka Aasias, mitte pimedalt ja küüniliselt Aasia turge ja odavamat tootmisbaasi ekspluateerima.

2013 suuri murranguid ei too

Kui tulla tagasi lähiperspektiivi juurde, siis 2013 ei Aasias ega kogu maailmas ilmselt mingeid suuri murranguid kaasa ei too. Aasia maad Hiina ja Indiaga eesotsas jäävad suhteliselt kiire majanduskasvu juurde, kuid probleemid ja isegi lokaalsed kollapsid ei ole välistatud, eriti Hiinas. Kogu Hiina süsteem on ju üles ehitatud kiire ja suure kasvu mudelile.

Kui kasv on 10 protsendi kandis, siis süsteem toimib: toodang tuleb, eksport ja sisetarbimine kasvavad, valitsus saab piisavalt maksutulu, et üüratut sõjaväge ja eriti sisejulgeoleku süsteemi üleval pidada. Kasvu langus 2-3 protsenti (mis viimase aasta jooksul on toimunud ja tõenäoliselt jääb samasse suurusjärku ka 2013. aastaks) toob aga kohe kaasa selle, et keskmised ja väikesed ettevõted (mis moodustavad Hiina majandusest ja tööhõivest suurema osa) satuvad raskustesse ja pankrotistuvad; see toob ahelreaktsioonina kaasa kohalike pankade ja omavalitsuste finantsraskused ja pankrotid; viimane omakorda sotsiaalsed pinged ning rahutuste ja rahva väljaastumiste kasvu, mis kulmineerudes on ohuks kogu kehtivale poliitilisele korrale. Viimane ongi peamine põhjus, miks Hiina valitsus peab iga hinna eest majanduskasvu kõrgel hoidma ja selle nimel pingutama. See on praegusele režiimile elu ja surma küsimus. Paraku ei saa ka Hiina kasv igavesti kesta ja selles suhtes kriitilised protsessid on Hiinas praegu aktualiseerumas.

Hiina enda majandusteadlane Li Zuojun ennustas juba enam kui aasta tagasi, et majanduskriis tabab Hiinat teravalt just 2013. aastal (vt http://cn.epochtimes.com/gb/12/8/28/n3669958.htm). Tema väitel jõuavad siis üheaegselt madalseisu lühi-, kesk- ja pikaajalised arengutsüklid (esimene 4-5, teine 9-10 ja kolmas ca 60 aasta pikkune tsükkel) ja see võib Hiina ühiskonnas tekitada ettenägematuid tagajärgi.

Tõenäoliselt suudab riik üleüldise kollapsi seekord veel siiski ära hoida. Liiatigi on juba ametisse asunud uus juhtkond Xi Jinpingiga eesotsas, mis mõjub rahvale eeskätt psühholoogiliselt, kuna kriisi puhkemises nähaks süüd endisel juhtkonnal, uuelt aga, keda kriisiga ei seostata, oodatakse sellega toimetulemist ja seetõttu seda pigem optimistlikult toetatakse. Loomulikult on naiivne loota uuelt juhtkonnalt mingeid olulisi poliitilise kursi muutusi; Hiina jätkab kahtlemata endisel kursil ja kahjuks tundub tõsi olevat see, et kursimuutuse toob kaasa alles nii sügav kriis, millega riik pelgalt jõustruktuuridele tuginedes enam toime ei tule.

Vaikselt aga kindlalt kasvab Aasias India mõjukus, millega kogu maailm, ka Hiina, juba arvestab. Oluline on aru saada ja vahet teha, et kui Hiina tõusus nähakse kõigele vaatamata ka ohtu maailmale just tema kaasneva sõjalise kasvu ja autoritaarse poliitika pärast, mis iga hetk võib muutuda agressiivseks, eriti sisekriisi tingimustes, mil autoritaarsed režiimid on alati altid ette võtma välisagressioone, siis demokraatliku India puhul see oht puudub, mistõttu India on muutumas Läänele üha atraktiivsemaks partneriks.

Eesti on Aasiat puudutava know-how osas perifeeria

Lõpetuseks, kas ja kuidas Aasias toimuv võiks mõjutada Eestit? Arvatavasti mitte eriti ja kui üldse, siis kaudselt ülemaailmsete muutuste järellainetustes, mis paratamatult ka siia jõuavad. On ju Eesti otsesed majandussidemed Aasia maadega marginaalsed ja mingit läbimurret pole küll kuskil näha. Iseseisev välispoliitika Eestil nagunii puudub, ükskõik millises suunas vaadata, ja Aasia on ka diplomaatias Eesti jaoks kauge ja ebaoluline perifeeria. Poliitikute ja ametnike kohatine optimistlik retoorika seda olematust ei korva, kuna puudub vastav tootmine ja – mis eriti oluline – Aasia suunaline know-how.

Kui Eestil üldse midagi teha, siis panustada just viimase kasvatamisele, mis tähendaks senisest kordades suuremaid investeeringuid Aasiaga seotud erialade ja eriti Aasia keelte õpetamisele meie ülikoolides, aga ka gümnaasiumides. Seni kuni Aasia-teadusi ehk orientalistikat peetakse kõrgharidussüsteemis nn väikesteks erialadeks, mille arengut ka vastavates suurusjärkudes finantseeritakse, ei ole Eestil Aasia suunas edu loota, rääkimata mingist läbimurdest. Praeguses olukorras, mil ülikoolides erialasid koondatakse ja vähendatakse ning eelarveid kärbitakse, ei saa küll Aasiaga seotud teabe kvalitatiivset ja kvantitatiivset tõusu Eestis ei sel ega järgmistel aastatel oodata.

Eesti on ja jääb selles osas perifeeriaks, samal ajal ohtlikult oma naba imetlejaks, à la Tartu Ülikool on mitmel alal maailma ülikoolide ühe protsendi suuruse paremiku hulgas; arendada tuleb ainult neid üht protsenti erialasid, muu on ebaoluline. Kuni kutsutud ja seatud (loe: valitud) inimesed nii mõtlevad, jääb Aasia sajand Eestisse saabumata; me võime seda ainult enda ehitatud klaaskupli alt imetleda ja käsi plaksutada.