TÜ politoloog Karmo Tüür.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Politoloog Karmo Tüür leiab, et Venemaa suhteline stabiilsus püsib praegu Vladimir Putini isikul ja tema ülimusliku juhi kuvandil, mis aga jätkab 2013. aastal murenemist.

Selle ettevaate kirjutamine on minu jaoks ebaausalt lihtne. Varsti on trükikojast väljumas prognooside kogumik «Venemaa 2013: lühiajaliste prognooside kogumik», mille kaastoimetaja ja üks autoritest ma olen. Teisest küljest – selles on üle 50 autori tekstid ning neid lühidalt kokku võtta polegi nii lihtne.

Sisepoliitilistes arengutes on Venemaa jõudnud hapra stabiilsuse punkti. Kruvide kinnikeeramine, meedia ja kodanikuühenduste kontrollimine ning muu selline võib aidata lühiajaliselt säilitada status quo’d, kuid kas see on ikka pikas perspektiivis kasulik? Õigeusu kiriku tõstmine sisuliselt riigikiriku rolli on taolise suunamise parim näide – ühest küljest on see mõistlik, kuna õigeusk on omane rohkematele kui mõni muu religioon, kuid teisalt tõukab see ühiskonna konservatiivset ja liberaalset-sekulaarset osa teineteisest järsult eemale.

Välispoliitiliselt on pilt palju kirjum. Suurte rahvusvaheliste organisatsioonidega saab Venemaa päris edukalt hakkama, maandades teadaolevaid pingeid bilateraalsete manipulatsioonide abil. Nii näiteks saab Euroopa Komisjoni regulatsioone ja Euroopa parlamendi proteste tasalülitada Saksamaa, Itaalia ja Hispaania erisuhetega.

Aasias tajub Venemaa end nö ihaldusväärse pruudina, kuna enamik piirkonna mänguritest näib otsivat liitlassuhteid Venemaaga, tasakaalustamaks oma konkurente. Suurimaks läbikukkumiseks võib pidada aga Venemaa suhteid oma lähiriikidega. Kogumiku ettevalmistamise käigus sündis koguni uus termin: «Post-SRÜ poliitika», mis markeerib Moskva edutust meelitada lähedamatasse suhetesse kedagi teist peale Armeenia ja Valgevene ning sedagi üsna tinglikult.

Üldistatult – kogu Venemaa suhteline stabiilsus püsib praegu ühe mehe võimel olla nö kõrgeim ülemkohtunik. Putin pole aga enam «kõigi venemaalaste» ülimuslik juht ning see kuvand mureneb 2013. aastal veelgi. Eliidi omavahelised tülid ja olukorra ebakindlus on pannud jõukama osa elanikest riigist lahkuma, viies välja nii oma varad kui pered. Sõjakad katsed protsessi peatada muudavad süsteemi veelgi hapramaks, delegitimeerides iseend.

Mis puutub aga Eestisse, siis võime olla üsna rahulikud. Vene välisministeerium on saanud korralduse korda ajada välispiir Euroopaga ning see tähendab ka piirilepingut Eestiga. Kui aga see protsess isegi tagasi pööratakse ja Eesti suhtes rakendatakse mõni järjekordne (varjatud) sanktsioon, siis struktuurseid jamasid see meile enam kaasa ei too.