T, 6.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Uve Poom: kommunismikuritegudest ja inimõigustest ja minevikust jagusaamisest

Uve Poom
, SA Unitas
Uve Poom: kommunismikuritegudest ja inimõigustest ja minevikust jagusaamisest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Uve Poom
Uve Poom Foto: Peeter Langovits

Kaks aastakümmet pärast revolutsioone Ida-Euroopas kogub lähiajalugu ja kommunismikuritegusid puudutav haridus endistes Nõukogude Liidu ja ida-bloki riikides tuure ning paari põlvkonna eluea jooksul hoog ilmselt ei rauge. Tegemist on regiooni rahvaste jaoks laetud teemaga, sõltumata sellest, kas nad olid ohvrid, süüdlased või mõlemat.

Olukord on riigiti erinev. Näiteks Bulgaaria õppematerjalides on seonduv ajalooõpetus endise nomenklatuuri võimulpüsimise tõttu vaeslapse rollis. Moldovas on viimase kümnendi jooksul neli valitsust lasknud ajalooõpetust ümber kirjutada. Sloveenias ja Tšehhis on aga kasutusel allikakriitilist ajaloouurimist väärtustavad aktiivõppe meetodid, mille abil käsitletakse sotsialismiperioodi perekondlike lugude kogumise kaudu. Ent läbivalt võib märgata üht - kuigi lähiajalugu on läbi põimunud inimõiguste rikkumistest ja just seetõttu emotsionaalne, puuduvad õppematerjalides ja –meetodites selged viited inimõigustele.

Kommunistlike režiimide ajalugu väärib tähelepanu juba puhtalt ajaloouurimise võtmes. Raskeid inimõiguste rikkumisi, poliitilisi arenguid ja ka argisemaid teemasid võib ja peabki käsitlema tagasivaatavalt ja analüüsivalt. Ent hariduslikus kontekstis tuleks inimsusevastaseid kuritegusid mõtestada laiemalt ehk inimõiguste perspektiivist. Seeläbi on võimalik jõuda edasivaatava ja avatumat kodanikkonda kujundava ajalooõpetuseni.

Ajaloonarratiivid kujundavad rahvaste kollektiivset identiteeti ja sündmused, mis võimaldavad oma ajalugu käsitleda ohvri perspektiivist, hõivavad selles narratiivis mõjuka osa. Identiteediloomes kasutab inimene neid narratiive nii teistega samastumiseks kui ka teistest eristumiseks. Kui ohvrimeelsus on tugev samastumise alus, siis vähemalt sama tõhusalt aitavad traagilised sündmused eristuda teistest gruppidest, jooksku piirid mööda rahvuslikke või muid jooni.

Ajalookäsitlus, mida ei täienda universaalsete väärtuste prisma, võimendab veelgi eristumist rahvuslikel alustel tõlgendatavates konfliktides, ja võib viia vastandumise ning edasiste konfliktideni.

Samas on rahvuse või mõne muu grupi vastu korda saadetud inimsusevastaseid kuritegusid võimalik vaadelda inimõiguste kui inimkondlike normide alusel ja seeläbi suhestada «oma» ajalugu «teiste» ajalooga - ning tänapäevaga. Kui ajaloo rängimatest sündmustest rääkida samades kategooriates, paneme nad konteksti, mis aitab neid võrrelda ja siduda arengutega mujal maailmas.

Kesk- ja Ida-Euroopas ning Euroopas üldse väärib säärane lähenemine kaalumist ainuüksi sel eesmärgil, et me teineteise ajalugu paremini mõistaks ja teisi meelevaldselt süüpinki ei tiriks. Kuid samavõrra oluline on võimalus mõista muid konflikte maailma ajaloos ja tänapäeval. Ühised kategooriad ja mõistetavad lood tekitavad pinnase empaatiaks ja hoolivuseks, mis on omakorda toeks (rahvusvaheliselt) aktiivse kodanikkonna arengule.

Endiste Nõukogude Liidu ja ida-bloki riikide elanikud näevad maailmas tihtipeale vaid oma koduõue ja heal juhul ka naabrite aeda, ent pilk palju kaugemale ei ulatu. Impeeriume pole me loonud ja mujal maailmas toimuvat vahepeal meile ei näidatud. Ent see hoiab meid vaimses perifeerias.

Kommunismikuritegude käsitlemine inimõiguste kontekstis aitaks täita mitut eesmärki. Ühest küljest vähendaks see iga rahva kiusatust monopoliseerida oma kannatusi ja teha neist rahvusliku au küsimus, samas neid kannatusi unustamata. Teisalt aitaks see luua vastutustundlikumat kodanikkonda, kes mõtestab maailmas toimuvat küll oma loo kaudu, kuid tahab just seetõttu anda abi tänastes kriisikolletes, kus häda kõige suurem. Selline mõtteviisi muutus aitaks meie ühiskondi avada ja tugevdada, kuid, laenates Jaan Kaplinski mõtet, eeldab see muutus oma ajaloost võitu saamist. Selle suunas tasub aga püüelda, sest muidu saab ajalugu meist võitu.

Märksõnad
Tagasi üles