Anthony Dworkin: Süüria täiuslik torm

Anthony Dworkin osales mullu Tallinnas inimõiguste aastakonverentsil «Uued väljakutsed inimõigustes». Foto: Peeter Langovits

Euroopa Välissuhete Nõukogu ekspert Anthony Dworkin ütleb Sigrid Kõivule, et oleks viga oodata, nagu saaks kõiki probleeme maailmas lahendada praeguses rahvusvaheliste suhete raamistikus.

Räägime kõigepealt Süüriast. Olete öelnud, et Liibüa on õpikunäide rahvusvahelisest sekkumisest. Mis näide on sel juhul Süüria?

Liibüa oli näide sellest, kuidas rahvusvahelise kogukonna sekkumine põhimõtteliselt käib, aga ka siin tulid esile mõned komplikatsioonid. Näiteks kahtlesid mitmed koalitsioonipartnerid, et kui sekkuda, siis kuidas sellest olukorrast pärast välja tulla, mil moel sekkuda, kui palju sekkuda jne.

Süüria aga näitab praeguse rahvusvahelise süsteemi piire: kui ÜRO Julgeolekunõukogu on jagunenud leerideks, mõned alalised liikmed on jõuvõtete kasutamise vastu, siis ei olegi rahvusvahelisel kogukonnal kuigi palju võimalusi midagi teha.

Ja loomulikult on oluline kohalik kontekst – Süüria ühiskond on väga keerukas, jagunenud erinevatel alustel ning muretsetakse juba ka, millised võivad olla rahvusvahelise sekkumise siseriiklikud tagajärjed. Kardetakse, et see võib juba pikaks veninud kodusõja veel pikemaks teha.

See ei ole nii lihtne, et üks mees represseerib kogu riiki. Leerideks jagunenud ühiskond, nagu see Süürias on, samuti Süüria asukoht: keeruline Lähis-Ida, kus konflikti mõju võib ulatuda üle riigipiiride ja destabiliseerida kogu tundlikku piirkonda, see oht on samuti suur.

Kõik see näitab, et Süüria on eriti raske juhtum. See on nagu täiuslik torm, kus mitmed erinevad asjaolud on saanud kokku ja tekitanud lõpuks sellise olukorra.

Ma ei usu, et rahvusvaheline kogukond ei otsi selle konflikti lahendamise võimalusi. Riigid on selle nimel juba pea kaks aastat tõsiselt pingutanud. Aga on mõistetud ka olukorra äärmist komplitseeritust, ja lihtsaid, kiireid lahendusi ei paista.

Ühe mehe vabadussõda on teise mehe ellujäämisvõitlus. Kuidas vältida olukorda, et need, keda enne represseeriti, ei hakkaks tasakaalu muutudes veritasu põhimõttel kätte maksma?

Ärgem unustagem, et nii Süürias kui mujal araabia kevade riikides algas ju kõik mittevägivaldsetest protestidest repressiivsete süsteemide vastu. Küsimus on aga selles, kuidas režiim on vastanud, ning see on välja viinud vägivallani.

See ei saa olema sujuv üleminek. Liiga optimistlik ei tohiks olla ning ma usun, et rahvusvaheline üldsus valdavalt teeb kõik, mida suudab, et toetada opositsiooni Süürias, julgustada neid toimivaid lahendusi otsima, leida endale usaldusväärne liider ning jõuda selleni, et poliitilises elus on esindatud kõik pooled ja et praegusele liidrile Bashar Al-Assadile lähemal seisnud ühiskonnagruppe ei hakataks kohtlema patuoinana. Süüria praegune opositsioon ei räägi ju kõigi valitsusvastaste eest. On täiesti selge, et teatud osal neist, kes täna Assadi vastu võitlevad, on oma agenda.

Üks osa kokkuleppest selle konflikti lõpetamiseks peaks olema usaldusväärne plaan õigluse jalule seadmiseks: mida rohkem suudetakse näidata, et inimesed on oma tegude eest vastutavad, seda vähem jääb pinda igasugusteks kättemaksuaktsioonideks ja omakohtuks, mis ilma õigluseta kindlasti tekiksid ja mille tagajärjel võib konflikt hõlpsasti taaskäivituda.

Aga esmajärjekorras tuleb muidugi olukord stabiliseerida, julgeolek taastada ning Süüria peab saama võimalikult suure legitiimsusega valitsuse. See kõik saab olema väga suur pingutus.

Aga kõik senised katsed Süürias mingitki rahu saavutada on ju läbi kukkunud. Kuidas te näete, et see üldse võimalik võiks olla?

Ma arvan, et see asi on muutumas, sest opositsioon on muutunud võimekamaks, mässulised on jõudu kogu aeg juurde saanud. Lääneriikide valitsused on samuti hakanud järjest rohkem tajuma, et olukord on senisest lootusrikkam ja lahenduse saavutamiseks on väljavaated suuremad. Opositsiooni sõjaline võimekus on kasvanud, kuid see pole endiselt piisavalt suur.

Ma ei usu, et me oleme lõpu lähedal, kuid mingisugune liikumine sinnapoole siiski toimub: väidetavalt on Assad kaalumas eri stsenaariume enda saatuse suhtes, mõningatel andmetel on Venemaa oma postisooni ja toetust Assadile üle vaatamas. Nii et olukord muutub. Kuhu see viib, on iseküsimus. Kindlasti pole oodata kiiret lõppmängu ja rahu ei ole käega katsuda.

Läänemaailmas oldi araabia kevade puhkemisest küll väga elevil, kuid näiteks Egiptus ei paista selle tulemusena kuigi demokraatlikule rajale nihkunud olevat, vähemalt mitte selle läänelikus mõttes. Kuidas te kommenteerite araabia kevade tulemust?

Selle protsessi tõukejõuks siiski oli demokratiseerimissoov. Aga see on komplitseeritud protsess. Moslemi Vennaskond võitis parlamendivalimised ja Mohamed Morsi valiti demokraatlikult. Tõsi, tema käitumine võimule saades pole olnud selline, nagu ootaks demokraatiat ehitavalt riigipealt.

Aga olukord on ka väga keeruline. Näiteks Egiptuse konstitutsioonikohtu otsus saata laiali parlament. Seda võis tõlgendada katsena demokratiseerimisprotsesse lämmatada ning see omakorda andis Morsile õigustuse oma sammudeks.

Olukord Egiptuses on umbes selline: nad liiguvad demokraatia poole, aga ilma ühiskonna üldise ja laiapõhjalise kokkuleppeta, kuidas seda täpselt teha tuleks. Ent kõik, mida Morsi seni on teinud, on rahvast pigem lõhestanud kui liitnud. Ja ma arvan, et see on tema poolt olnud üsna oluline viga. Eks see oli ka põhjus, miks enne referendumit tekkis taas kriisiolukord.

Aga põhiline on, et poliitiline süsteem jääks avatuks: valimised peavad toimuma, tagatud peab olema ajakirjandusvabadus ja antud juhul on juhtide ülesanne luua rahvuslik ühtsus. Seda Morsi aga praegu ei tee.

Oleks liigne lihtsustamine öelda, et Egiptus on minemas tagasi Mubaraki aegadesse. Ma endiselt arvan, et araabia kevade käigus tegi Egiptuse ühiskond läbi suure muutuse, ja ma ei usu, et nad on nõus tagasikäiku andma. Sealses meedias räägitakse praegu poliitikast palju, avalikud arutelud käivad ja minu jaoks on see märk, et võitlus küll jätkub, aga autoritaarse režiimini see tagasi ei vii.

On ju väga probleemseid riike, näiteks Põhja-Korea, aga ka Sudaan ja Somaalia, ent nende pärast ei muretse eriti keegi. Kuidas te suhtute kriitikasse, et inimõiguslased tegelevad pigem nende asjadega, mis on akuutsed ja päevakajalised, mitte pikalt kestnud keeruliste küsimustega?

Millal iganes ma käin inimõiguste-teemalisel konverentsil, alati me lõpetame diskuteerides, kas tuleks olla optimistlik või pessimistlik. Kas me peaksime keskenduma saavutustele või väljakutsetele piirkondades, kus on inimõiguste tagamisega probleeme.

Muidugi on mõlemad olulised, kuid minu arvates oleks see viga, kui ootaksime, et kõik saab lahendatud selles rahvusvaheliste suhete raamistikus, mis meil praegu on. Oluline on probleeme mitte silmist kaotada ja mitte pisendada.

Aga samal ajal tuleks hoiduda teesklusest, et need kõik on lahendatavad. Ma arvan, et oluline on tegutseda seal, kus see on võimalik, püüda säilitada standardid oma koduriigis, mitte teeselda, et kodus on kõik väga hästi. Ja väljapool ei peaks esitama nõudmisi, mida täita ei suudeta.

See ei tähenda lahendatavate probleemide lahendamisest loobumist, mõistlikum on tegeleda inimõigustega, arvestades reaalsust, mitte keskenduda ideaalile. Viimane tooks kaasa ainult kibestumist ja jõuetust. Nii et ka inimõigustes on parem olla pragmaatiline realist, mitte idealist.

Kui jõuliselt suudab rahvusvaheline avalikkus üldse praegu inimõigusi kaitsta?

Ma arvan, et väljakutsed on keerulised. Näiteks Süüria, millest me juba rääkisime. On palju riike, kes tahaksid midagi selles osas teha. Kuid kui räägime rahvusvahelisest kogukonnast – see on mingit konkreetset olukorda silmas pidades harva ühtne.

Ma elame siiski maailmas, kus üksteise vastas on erinevad huvid, erinevad arusaamad ja väärtused. Ka rahvusvaheline üldsus võib käituda üsna segadust tekitavalt. Kui me mõtleme, et see on kogukond, kes alati jagab ühesuguseid arusaamu ja probleem on ainult tegutsemises, siis olemegi juba tupikus.