Heidi Ojamaa

FOTO: Mihkel Maripuu

Kolmekuningapäev on möödas ja jõulukuused põletatud. Tänasest ei ole enam viisakas inimestele uut aastat soovida ilma pudelita. Pooltest vana-aastaõhtul antud lubadustest on nüüdseks loobutud, need on välja sorteeritud kui tänavu mitte saavutatavad.

Küll aga saavutasime uuel aastal midagi, mida meie Soome vennad pole saavutanud alates aastast 1998. 31. detsembri südaööks olid elektritarbijad sõlminud müüjatega üle 461 000 elektriostulepingu, mis tähendab, et turu avanemiseks oli lepingutega kaetud 65 protsenti Eestist. 11. detsembrist kuni aasta viimase päevani lisandus ligi 100 000 lepingut.

Aastavahetuseks sõlmitud lepingutest 17 protsenti on tähtajatud ja 83 protsenti tähtajalised – valdavalt sõlmitud pooleks või üheks aastaks.

Kisa, kära ja halamist elektrituru avanemise ümber jagus palju ning ilmselt on seda kuulda ka veel aasta alguses. Turu avanemise mõju inflatsioonile ja tarbijate rahakotile on prognoositud ühte ja teist pidi. Üks on selge, kommunaalkulude kasv jätkub ja kallinevad ettevõtete tootmiskulude suurenemise tõttu ka muud kaubad ja teenused. Kallis elekter on majanduskasvu pärssiv, seda just seetõttu, et rahakoti kõhnudes tarbimine ei kasva. Mis omakorda tähendab, et tänavu vähenevad ka investeeringud majandusse ning nõudlus tööjõu järele.

Tarbija rahakotile see kerge olema ei saa. Statistiliselt palgad kasvavad, aga reaalselt ei ole see tunnetatav. Ei ole nii, et pärast palgatõusu õpetajatel, päästetöötajatel, politseinikel või arstitudengitel kuu lõpus raha rohkem alles jääb kui seni. See kõik kulub kiirelt ja valdavalt maksude eest tasumisele.

Selle olukorra vältimiseks on pidanud osa tarkpäid heaks mõtteks teha ettepanek lasta riigil reguleerida turuhinda. Koolis õpetati mulle, et valitsuse poolt turuhinna määramine on nõukogude võimule omane nähtus.

Praeguseks ei ole välja mõeldud paremat vormi hindade hoidmiseks, kui seda on vabaturg. Eesolev aasta aga ei too meie elektriturule veel märkimisväärset konkurentsi tugevnemist ehk elektrituru tõhus toimimine on riigi õlul ja rahva firma Eesti Energia ei tohiks kasutada oma seisust liigseks hinnatõusuks.

Kas Estlink 2 puudumisel oli turu avamine hea mõte? Ehk oleks pidanud ootama? Kas ootamine oleks midagi paremaks teinud? Nüüd pole nende spekulatsioonidega enam midagi teha ja oluline on edasi vaadata – kas ja kuidas tulla toime praegu.

Suur lepingute hulk näitab, et meile vajalik info jõudis kohale, et inimesed said lepingute sõlmimisega hakkama, et avalik sektor tegi head tööd. Lühiajaliste lepingute rohkus viitab aga ettevaatlikkusele ja võimele olukorda analüüsida. Eesti inimene on aastat alustanud targalt, loodame, et järg käest ei kao.