Marko Pomerants.

FOTO: Stanislav Moshkov/Den za Dnjom

Halb eelnõu, mida vaja pole, ei saagi seaduseks saada; samas leiab ka hea seaduse puhul alati midagi, mille kallal norida, kirjutab riigikogu õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants (IRL) Postimehe arvamusportaalis.

Mis 2012. aastal Eesti õigusloome osas rõõmustas ja vastupidi, kurvastas?

Ma arvan,  et kellegi eesmärgiks pole ebakvaliteetne õigusloome ja tegelikult ka püütakse asju hästi teha. Luban endale ka ühe näite põhiseaduskomisjoni töömaalt: avaliku teenistuse seadus sai lõpuks vastu võetud.

Samas võivad kriitikute (opositsiooni) küsimused olla seotud vaid sellega, et kes selle eelnõu ikka tegelikult kirjutas ja jääb ära debatt sisu üle. Aasta lõpus läks tavapäraseks tormamiseks, sest sisuliseks tööks ettenähtud aeg kulutati öösiti ja ka päeviti obstruktsiooni tehes ära. Lõpuks pidi ka president kahe eest rabama, et eelnõusid aasta lõpus jõustada. Ta sai muidugi sellega ka kenasti hakkama. Aga kuna meil on kombeks üks president korraga, siis ei saa talt kahe tööd nõuda.

Millised eelnõud/seadused paistsid silma huvigruppide hea kaasamise poolest?

Stiilinäiteks toon karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 140 SE, mis puudutab inimkaubandusega seonduvat karistuspoliitikat. Oli kirglik, mahukas ja kaasav tulemuslik protsess. Selle olemusest aimu saamiseks tuleb tutvuda riigikogu kodulehel selle eelnõu menetlusteabega.

Milline ministeerium või eelnõu jäi silma eelnõu hea analüüsi osas?

Sellist olukorda pole kunagi. Tõe kriteerium on praktika, sest eelnõu seletuskirjas toodud mõjud ei pruugi pakutud kujul realiseeruda. Ootused võivad vahepeal muutuda ja mis kõik veel.

Samas võiks välja tuua nn «keemilise kastreerimise» seaduse. Ka siin saab tõe kriteeriumiks praktika. See eelnõu sobiks ka kaasamise rubriiki ilmestama.

Millise eelnõu puhul jäi vajaka heast õigusloomest?

Ei oska head näidet tuua.

Millise mulluse õigusakti nimetaksite aasta parimaks ja millise halvimaks?

Meil oli eelnõu 206 SE - riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus. Sõltuvalt pilgust võib see konkureerida mõlemas valdkonnas. Vaieldamatult positiivne on riigilõivude alandamine tsiviilkohtu pidamises, samal ajal tsiviilkohtu menetluse osa menetlemine oli teatud juristkonna jaoks väga kirglik. Seadusel endal pole muidugi suurt häda midagi.

Sisu poolest peaks poole aasta pärast otsa vaatama Kollektiivlepingu seaduse muutmise seadusele 153 SE, mille mõtteks oli elavdada tööturu osapoolte läbirääkimisi kollektiivlepinguni jõudmiseks.

Me küll ise konkursile ei lähe. Halb eelnõu, mida vaja pole, ei saagi seaduseks saada. Samas ka hea seaduse puhul, kui kogu menetlusele ja hea õigusloome aspektidele otsa vaadata, siis leiab ikka, mille kallal norida.

Eesti Teenusmajanduse Koja eestvedamisel on käimas konkurss, mille käigus selgitatakse jaanuari keskpaigaks välja 2012. aasta parim ja halvim õigusakt. Konkursil võib osaleda igaüks ja esitada võib kõiki 2012. aastal riigikogu poolt vastuvõetud seadusi ning valitsuse, ministri või kohaliku omavalitsuse määrusi. Ettepanekud tuleks esitada 7. jaanuariks 2013 aadressil info@teenusmajandus.ee.