Eurod.

FOTO: SCANPIX

Viimsi vallavalitsuse rahandusameti juhataja Randar Lohu selgitab, miks on Viimsi vallal Eesti suurim võlakoormus elaniku kohta.

Teisel jõulupühal märkasin Postimehe veebiversioonis pealkirja: «Võlakoormus elaniku kohta on suurim Viimsi vallas». Artiklis räägiti, et Eesti omavalitsustest on lõppeval aastal kõige suurem võlakoormus elaniku kohta Viimsi vallal, kus see on 1334 eurot. Toon oli etteheitev. Olgugi, et artikli aluseks olevad numbrid pärinevad erinevatest aegadest (võlanumber oktoobrist 2012, rahvaarv jaanuarist 2012), ei taha ma sel asju halvemas valguses näidata tahtval suundumusel pikemalt peatuda.

Lugesin üle pika aja kommentaare –  need olid kurjad. «See näitab vallavalitsuse suurt laristamist, kus suur osa läheb nn omadele,» väitis üks. «Ja nüüd võiks siia tuua vallavalitsuse nimekirja, et teaks, kellele tänusõnad teele saata,» märkis teine. Minu heameeleks leidus ka ärksamaid mõtlejaid: «Viimsi vald uuendas eelmisel aastal kõik valla peamised teed, need on nüüd ideaalses korras. Sai valmis ka uus lasteaed. Hakkas tööle uus, viimase sõna järgi ehitatud veepuhastusjaam. Lõpukorral on vee- ja kanalisatsioonitrasside, kergliiklusteede ja palju muu vajaliku ehitus. Kõik see pole tasuta. Aga valla elukeskkond on heas korras,» kirjutas üks anonüümne kaasamõtleja. Laenutõvel on ka positiivseid sümptomeid.

Viimsi on Eesti suurima elanike arvu kasvuga vald. Samuti on Viimsi suurima laste juurdekasvuga vald, mis omakorda tähendab, et vald peab lisanduvaile inimestele taristut rajama, elamisväärsed tingimused pakkuma. Me peame oma valla elanikele rajama teid, lasteaedu, koole ja palju-palju muudki. Ning me oleme seda kõike ka teinud. Inimese elutsüklis on muuseas samuti – siis, kui elu alustad, on vajadused kõige suuremad, aga võimalused kõige piiratumad. Kui oled juba küpses eas, siis sageli paluvad väärikad sünnipäevalapsed teha kuhugi mõni annetus– nad ei vaja enam asju.

Imelik, et Viimsile heidetakse pidevalt ette koolide ja lasteaedade ehitamist. Kaine mõistus ju ütleb, et midagi targemat üks vald vaevalt teha saab, kui mõtleb tänase kõrval ka homsele. Mida me peaksime neile tuhandele Viimsi valla lapsevanemale ütlema, kelle 400-500 last alaliselt kodukohalähedast lasteaia- ja hiljem koolikohta ootavad, kui meil neid pakkuda ei ole? Või kuidas vallaelanikele selgitada, et me ei saa teid korda teha, meil pole raha? Sõitke mööda auke või ostke suured džiibid? Samuti ei ole võimalik vallarahvale öelda, et tänavu me ühtki ruutmeetrit rattateed ei ehita, minge sportige siseruumides.

On asju, milleta üks vald hakkama ei saa. Mündi teine külg on aga lihtne – kustkohast kõik see raha võtta? Viimsi vallas elavad keskmisest suuremate sissetulekutega inimesed. Kuid see on tänases reaalsuses kahjuks ka peaaegu kõik – muud tasud ja maksud, mis tänini omavalitsusele laekunud, astuvad vähisammu – sellest aastast hakkas kehtima maamaksu vabastus, peagi vähendatakse kaevandustasudest omavalitsustele laekuvaid summasid, on kirjutatud valitsuse plaanist vabastada ka riigiasutuste alune maa maamaksust, mis tähendaks taaskord auku kohalike omavalitsuste rahakotis. Endiselt ei saa mainimata jätta fakti, et 2009. aasta kriisiotsusega kärbiti omavalitsuste tulubaasi – vallale laekuv 11,93 protsenti residendist füüsilise isiku maksustatav tulu vähenes 11,40 protsendini.

Kuidas siis tagada vallaelanike heaolu ilma rahata? See ongi võimatu. Kahjuks on samuti tõenäoline, et 30-50 aasta pärast peame enamiku Eesti lasteaedu ja koole haiglateks ja vanadekodudeks ümber ehitama ning vaevalt me siis selle üle suurt rõõmu tunneme.