Indrek Saar.

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

2012. aasta seaduseapsud näitavad, et huvigruppide kaasamine seaduste tegemisel toimub jätkuvalt pigem formaalselt, leiab riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni aseesimees Indrek Saar Postimehe arvamusportaalis.

2011 aasta suvel deklareeris tollal värske justiitsminister Kristen Michal, et hakkab järjekindlalt juurutama head õigusloome tava, sh oluliselt laiemalt ja süsteemsemalt kaasama huvigruppe ning analüüsima seadusmuudatuste mõjusid.

Pärast temale eelnenud Rein Langi valitsemisperioodi samas ministeeriumis, mille käigus pöörati jooksujalu pea peale praktiliselt kogu Eesti seadusruum, oli see lootustandev hetk. Paraku jäi Michali sümpaatne algatus vaid deklaratsiooniks ja oluliste seadumuudatuste puhul on raske leida head näidet seadusloome hea tava rakendamisest. Kaasamine toimub jätkuvalt pigem formaalselt, linnukese pärast.

Parimad ja halvimad seadused Eestile

Hea näitena möödunud aastast võib siiski välja tuua põhiseaduskomisjoni menetletud Avaliku teabe seaduse muutmise seaduse (263SE), mille käigus kaasajastati oluliselt võimalusi avaliku teabe kasutamiseks ja olulised sihtrühmad, keda seadus puudutab olid sisuliselt laua ääres.

2012. aasta halvima seaduse kandidaadiks pakuksin Riiklike peretoetuste seaduse, sotsiaalhoolekande seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seadust (294 SE).

Eelnõuga hakatakse alates 2013. aasta juulist maksma eriti madalate sissetulekutega lastega peredele 9,59 eurost «vajaduspõhist peretoetust». Kuna toetus määratakse kolmeks kuuks, tuleb peredel riigi toetuse saamiseks käia toetust küsimas neljal korral aastas.

Kuna toetuse määramisel arvestatakse üksnes vanemate sissetulekuid, ning ei arvestata möödapääsmatuid kulutusi eluasemele, ei jõua «vajaduspõhine peretoetus» kõigi peredeni, kes täna peavad toime tulema toimetulekutoetusega (76,70 eurot esimese pereliikme kohta; 61,36 eurot teise ja iga järgneva pereliikme kohta kuus).

Koos kodualuse maa maamaksust vabastamise segadusega, toovad need seadused kohalikele omavalitsustele kaasa hulga täiendavat bürokraatiat, mis on pöördvõrdeline saavutatava efektiga ja nii mõjude analüüs, kui ka asjassepuutuvate sihtrühmade kaasamine on olnud ülimalt puudulik, et mitte öelda olematu.

Teiseks 2012. aasta halvima seaduse nominendiks pakuksin Töölepingu seaduse § 177 muutmise seadust (320 SE), millega reformierakond ja IRL taganesid taas kord uue töölepingu seaduse vastuvõtmisel sõlmitud kokkuleppest ning jätsid tõstmata töötutoetuse varemlubatud poole alampalgani. Kaasamisest ei ole siinkohal ilmselt midagi rääkida…

Eesti Teenusmajanduse Koja eestvedamisel on käimas konkurss, mille käigus selgitatakse jaanuari keskpaigaks välja 2012. aasta parim ja halvim õigusakt. Konkursil võib osaleda igaüks ja esitada võib kõiki 2012. aastal riigikogu poolt vastuvõetud seadusi ning valitsuse, ministri või kohaliku omavalitsuse määrusi. Ettepanekud tuleks esitada 7. jaanuariks 2013 aadressil info@teenusmajandus.ee.