Kalle Muuli: kõige ilusam aasta

«Eestimaa laul 1988» Foto: Peeter Langovits

Kui ma peaksin valima üheainsa aasta, mida veel kord läbi elada, siis on selleks kahtlemata laulva revolutsiooni esimene aasta, kõige ilusam aeg meie ajaloos.

See oli loomeliitude pleenumi, Rahvarinde, muinsuskaitsepäevade, öölaulupidude ja esimese mittekommunistliku partei – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – asutamise aasta. Tol aastal vabanes rahvas viiskümmend aastat kestnud hirmupainest ja kaunistas kojad taas kolme koduvärviga. Alo Mattiisen ja Jüri Leesment kirjutasid 1988. aastal oma viis ärkamisaegset laulu ja Hando Runnel avaldas «Laulud eestiaegsetele meestele».

Võimalus vabalt rääkida, kirjutada, laulda ja meelt avaldada põhjustas kollektiivse ekstaasi. Isamaaliste lauludega põimitud rahvakoosolekud olid kui ühispalvused. Tundus, nagu oleks kogu rahvas armunud. See oli erakordne ja unustamatu meeleseisund, mida tajusid korraga sajad tuhanded inimesed.

Tagasi vaadates näib, nagu oleks tol aastal isegi loodus hinganud inimestega ühes rütmis. Kuigi laulva revolutsiooni suvi oli pööraselt kuum mitte ainult poliitilises, vaid ka otseses mõttes, tuli uus aasta veerand sajandit tagasi veelgi kehvema kartulivõtuilmaga kui tänavune. Terve 1987. aasta suvi ja sügis olid olnud sompus ja sajused, detsembris tuli küll korraks paks lumi maha, aga kohe pärast jõule – mida siis veel ametlikult olemas ei olnud ja avalikult tähistada ei tohtinud – hakkas uuesti vihma kallama ja aastavahetuseks oli maa taas porimülkana must.

Sama rusuv oli ilm 1988. aasta algul ka võimukoridorides. Kremlist valla päästetud perestroika ja glasnosti järellainetuses olid Eestit 1987. aastal vapustanud fosforiidisõda, Hirvepargi miiting ja IME ehk ettepanek viia Eesti NSV üle täielikule isemajandamisele.

Nüüd üritasid vanameelsed minna vasturünnakule. «Lenini ideed on võidurikkad, revolutsioon jätkub,» kuulutas NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov uusaastaläkituses, mis trükiti loomulikult ära ka Eesti lehtedes, kuid üldine õhustik oli pahaendeline. Tundus, et vanameelsed jõud võtavad taas võimust ja perestroika vajub vaikselt stagnaunne nagu varasemadki uuenduskampaaniad.

Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee I sekretär Karl Vaino oli juba sügisel aidanud koos oma Läti kolleegi Boris Pugoga Moskval ette valmistada salajase otsuse «Balti liiduvabariikides asetleidnud natsionalistlikest ilmingutest», mille NLKP keskkomitee kiitis heaks 14. detsembril 1987. Sellest dokumendist pidi saama malakas, millega Vaino ja Pugo kavatsesid Eestis ja Lätis korra taas majja lüüa.

Detsembri lõpus korraldas Vaino natsionalismi ilmingutega võitlemiseks Tallinnas parteiaktiivi ülevabariigilise nõupidamise ja täna täpselt 25 aastat tagasi võttis EKP KK poliitbüroo vastu salaotsuse, mis nägi ette karmid abinõud rahvusliku iseolemise jõhkraks mahasurumiseks.

Õnneks ei saanud EKP juhtide plaanid iial teoks. Nõukogude võim oli juba liiga pude. Ärksamad inimesed olid juba jõudnud koonduda ja kompartei ladviku kohmakad katsed džinni pudelisse tagasi toppida surusid niigi pinges vedru üksnes veelgi rohkem kokku, kuid ei suutnud seda purustada.

15. augustil 1987 asutatud Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) mõnel liikmel oli juba idanemas mõte asutada NLKP-le vastukaaluks Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP). IME arutamiseks olid Tallinnas ja Tartus juba loodud töörühmad, millest hiljem kujunesid Rahvarinde algatuskeskused. 1987. aasta oktoobris asutatud teatriliit valmistas koos sama aasta kevadel loodud loomeliitude kultuurinõukoguga juba ette loomeliitude ühispleenumit. Detsembris asutati muinsuskaitse selts.

Nii olid 1987. aasta lõpuks embrüonaalsel kujul olemas enam-vähem kõik need poliitilised rühmitused, mis peagi ajaloo areenile astudes Eesti vabanemises olulist rolli mängisid.

Järgnevatel laupäevadel püüan ma seda ilusat aega Postimehe veergudel jõudumööda meenutada. Ikka nädal korraga, abiks vanad ajalehed ja dokumendid ning asjaosaliste mälestused.