Vello Vikerkaar

FOTO: SCANPIX

Seda juhtub sageli.

«Mis teie number on?» küsin ma mõne firma vanuselt kolme­kümne ringis PR-tšiki käest, kelle ülesandel asun koostama brošüüri, mis selgitab, kuidas ettevõtte sotsiaalne vastutus päästab maailma või vähemalt vaigistab mõne endaga rahuloleva ja tohutu ökoloogilise jalajäljega valgenahalise inimese südametunnistuse samuse maailma ühes tillukeses nurgas. «Ma helistan teile, nii saame teineteise numbrid.» Võtan telefoni välja ja kirjutan sinna +372.

«Mis see on?» on ta silmanähtavalt vapustatud.

«See on riigikood.»

«Ei, see teie telefon.»

«Eee, see ongi, hmm, telefon.»

«Teil ei ole nutitelefoni? Tõsiselt või?»

Enne kui see juhtus juba kolmandat korda, olin ma ära õppinud, kuidas vältida pikka seletust: «See on verboten. Ma olen amiš.»

Ta heidab mulle imeliku pilgu, nii et ma jätkan: «Teate küll, Ordnung. Gelassenheit. Gottes wille.»

Ehkki pooled inimesed kasutavad endiselt rumaltelefone, on sulaselge uskumatus kõige levinum reaktsioon, kui ma oma telefoni välja võtan. Mistõttu ma tean tublisti rohkem amišitest kui nutitelefonidest.

Meid on üle maakera veerand miljoni jagu, peamiselt Põhja-Ameerikas. Me räägime Šveitsi saksa keele murret, ehkki mõne pagana meelest oleme kindlalt hollandlased. Meie Ordnung ehk reeglistik seab piiranguid elektri, autode ja loomulikult nutitelefonide kasutamisele. Kes seda ei suuda, heidetakse kogukonnast välja või teda vähemalt välditakse.

Meie haridustee katkeb 13. eluaastaga. Me hindame maaelu, käsitsi tehtavat tööd ja tagasihoidlikkust. Mehed kannavad toast väljas kaabut, talvel paksu ja musta, suvel kergemat õlgkaabut. Me kanname trakse, ei mingit rihma, ja kõik rõivad on ise valmis õmmeldud. Me kasvatame habet, aga pügame vuntse, sest need olid ajalooliselt seotud sõjaväelastega. Kui lugeja pole ka amišit ise kohanud, siis filmis on neid ikka nähtud.

«Et nagu «Tunnistajas» või?» ahmib PR-tšikk õhku.

Jah, tõepoolest. Tänu sellele Hollywoodi 1985. aasta filmile on amišid kõigile teada lahedad kujud. Filmi näitlejate seas oli tõelisi amiši sekspomme nagu Viggo Mortensen ja Kelly McGillis (ehkki viimane pole enam nii kuum tükk, olles vanuigi rohkem nagu mõni vene baaba).

Olles üks vähestest amišitest kogu Põhjamaades, pöördub minu poole alatasa ajakirjanikke, kes üritavad mõista tehnika ja uuema tehnoloogia tähendust minu rahva elus.

Kuidas kasutatakse paberkalendrit? Kas pliiatsit on võimalik ikka noaga ohutult teritada? Kas see on tõepoolest päris äratuskell?! Näidake ometi habemenuga! Paganlikud telemehed satuvad alatasa otsekui juhuslikult meie ligi, kui Liina toob käe otsas kaevult vett või kui mina vestan pisikesele Robertile Jeesus-lapsukese sünni­stseeni puutüvest, mille välk meie õues pikali lõi. Sageli näevad nad pealt, kuidas ma kirjutan mõnd kolumni – samasugust nagu praegu siin – kirjutusmasinal. Ja alati küsivad nad, mida ma arvan tänapäeva maailma kitsaskohtadest.

Üks tuntud Eesti tehnoguru postitas hiljaaegu Facebookis pildi iPadi reklaamist ajakirjas Time. Tagaküljele paigutatud reklaam kujutas väiksemal kujul esikaant, näidates, et ajakiri on saadaval iPad mini jaoks. Guru märkis ühtlasi, et Newsweek väljastas oma viimase trükiversiooni korina võitja ehk Twitteri keeles: #LASTPRINTISSUE.

Kui minu ehk primitiivse mobiiltelefoniga amiši käest selle kohta päritakse, vastan, et ehkki mulle väga meeldivad Fareed Zakaria kirjutised, oli Newsweeki trükiversioon ammu surnud – mitte interneti, vaid toimetuse viletsuse pärast. Kui sureb ka Time, siis mitte sellepärast, et trükiajakirjandus oleks surnud (sellele väitele võib kohe vastu seada Economisti või Financial Timesi edu), vaid sellepärast, et ajakirja sisu on igav ning valdavalt kesised lood on ammu jäänud edumeelsemate ja huvitavamate väljaannete varju. Newsweek oli mu nooruspõlve ajakiri samamoodi nagu Saturday Evening Post oli mu isa nooruspõlves.

Mõlemad on surnud ja sellest pole kaotanud keegi. Omamoodi irooniana, aga paraku tõena on Time ja Newsweek samamoodi nagu Reagan ja Thatcher nimed, mida Eestis peetakse palju enam aus kui läänes. Poetage siis pisar, kui just peate, aga terve trükiajakirjanduse surma kuulutamine on küll enneaegne.

Ma tuletan paganatest telemeestele muidugi meelde ka seda, et trükiväljaannete surma kuulutati ette nii raadio kui ka televisiooni sünnil, ja nagu maailmalõpuga (mille tõi samuti «maale» üks teine Eesti nimekas tehnoguru), seda lihtsalt ei juhtunud. Järeldus: usu gurusid, aga mõtle ikka ise ka.

Jah, mõistagi oleme meie, amišid, traditsioonides kinni. Minu kodus ei leia suuri peegleid, sest need õhutavad edevust ja enese­imetlust. Ei mina ega Liina kanna ehteid, isegi mitte abielusõrmust. See, mida mõni võib pidada askeesiks, annab meile, amišitele, võimaluse maailma klaarimalt näha. Ma võin lisada, et see lubab mul kõike kainemalt hinnata, kui pean töötama koos paganatest klientidega, kes soovivad määrida oma tooted – ja oma seisukohad – pähe ülejäänud maailmale.

«Aga teil on ju telefon!» hüüatab kindlasti PR-tšikk. «Kas see pole siis liiga maine värk?»

Meie, amišid, ei väldi sugugi kõiki ilmalikke ja paganlikke saavutusi. Meie koolides leiab tekstitöötlusrakendusi, kuigi mitte meie kodudes. Akud ja patareid on lubatud. Sõidukitel pole midagi viga, peaasi, et neil poleks kummist rehve, ehkki Ordnung lubab mul ärireisidel sõita ka taksoga. Bensiinigeneraatorid võivad panna tööle pesumasinaid, veepumpi ja maaharimiseks vajalikke riistu. Ja muidugi võib äri tegemiseks kasutada mobiiltelefone ja kõneposti, kuigi luba selleks saab anda ainult konkreetset juhtu kaaludes.

Võib ju nalja teha, et mu kuuel on nööpide asemel haagid, aga meie rõivad peavad väljendama alandlikkust, lihtsust ja nonkonformismi. Tasub vaid minna tööpäeva hommikul New Yorgi teemandikvartalisse ja vaadata, kuidas kollastest koolibussidest valguvad välja piirkonna tööinimesed, ning te näete äärmise selgusega, kuidas traditsiooniline kultuur väljendub nii seesmiselt kui ka väliselt.

Ma olen kindel, et kunagi saab ka mul olema nutitelefon – sel päeval, kui sellest saab asi, ilma milleta on maailmas võimatu hakkama saada. Kuid minu rahva eeskirjad näevad ette, et telefon peab asuma putkas või lukustamata küünis ning see ei ole veel mul ega Liinal kuidagi takistanud hakkama saada tänapäeva maailmas. Tõik, et mu taskus ei punnita nutitelefon, aitab mul tõmmata piiri töö ja kodu vahele. Ordnung on mõeldud meie ühiskondliku koe säilitamiseks: pühapäeviti lihtsalt ei tohi ennast tööga vaevata.

«Aga millestki tunnete te ju ometi puudust?» pärib PR-tšikk lõpuks lootusrikkalt, uskudes nähtavasti, et ma tunnistan kohe igatsust Dolce & Gabbana, Cheeziti või telejalgpalli järele.

See on mu kõrghetk, mil ma saan välja öelda imetluse paganatest naiste karvadeta keha vastu: see on amiši meeste hästi varjatud imetlus raseeritud kaenlaalustega naiste vastu.

Tema paljale käevarrele ilmub selgelt kananahk. Ta viib kiiresti pilgu kõrvale. Ta hingamine katkeb, võib-olla hakkab ta lausa kokutama. Ja siis heliseb tema nutitelefon ja päästab ta piinlikust hetkest.