Riik ei saa eraldada igale alaealisele ööpäevaringse järelevalve tagamiseks üht politseinikku ja üht sotsiaaltöötajat. See pole lihtsalt mõeldav.
Lapse heaolu eest vastutavad ennekõike tema vanemad. Aga vanemad on erinevad ning erinev on ka nende suutlikkus hinnata seda vastutust, mida laps eneses kätkeb, ja mõista, milliseid piire see vanema valikutele seab.
Ainult see ema teab, miks küünehooldus talle tol hetkel nii oluline näis, et laste külma kätte ootama jätmine väga riskantsena ei tundunud. Ilmselt nüüd, järele mõelnuna ja õppust võtnuna tänab ta õnne, et lastega midagi külmetusest halvemat ei juhtunud.
Samuti on teadmata need põhjused, mis sundisid teist ema jätma oma kahe- ja viieaastast last joodikust eksmehe hoole alla. Oletada muidugi võib. Vaevalt, et ekselukaaslase alkoholilembus sellele naisele teadmata oli. Seega tuleb enne ema hukka mõistmist endale aru anda, et ilmselt ei olnud tal lihtsalt muud valikut. Pigem sunnib see küsima, miks oli kahte last üksi kasvatav naine üldse sellises olukorras, et ta säärase valiku tegema pidi. See ei ole mitte ainult küsimus tööaja paindlikkusest, vaid ka taskukohaste lapsehoiuvõimaluste kättesaadavusest puhkudel, mis pole tavaline, üheksast viieni tööpäev.
Märkamine oli aga see, mis mõlemal juhul halvima ära hoidis, ning sotsiaaltöötajad ütlevad, et aasta-aastalt on hooletusse jäetud lastest teavitamine paranenud. See on hea. Saue juhtum viitab märkamise järgmisele sammule – sekkumisele. On täiesti välistatud, et igaüks võiks lapsi aitamiseks kaasa võtta – see ei ole aitamine, halvimal juhul on sellel hooletusse jätmisest hullemad tagajärjed. Ent kui politsei tuleb abivajavate laste juurde vaid pärast veenmist, siis see näitab, et vähemalt mõnes paigas ja mõne ametniku puhul pole lastekaitse põhimõte veel päris selge.
Kui inimene on ohus, siis ta kutsub politsei, ja laps on erand vaid selles mõttes, et ta ise ei oska ohtu hinnata ega politseid kutsuda.
Õnnetusi juhtub, kahjuks ka lastega, ja isegi lapsevanemad pole ilmeksimatud. Siiski on enamiku laste jaoks oma kodu kõige parem koht. Neid, kellel on probleeme, tuleb aidata ning juhuslike valede valikute kahju tuleb vältida. Sekkumine on politsei ja sotsiaaltöötajate kohustus, märkamine aga kõigi täiskasvanute asi.
