Obélixi põgenemine

Gérard Depardieu Foto: A.Peegel

Vene valitseja Vladimir Kange (Vladimir Putin) ja tema ustav käealune Vesiir (Dmitri Medvedev) sõlmivad kihlveo, et kahe kuu pärast on Venemaa maailma rikkaim riik. Et võimatuna näiv ülesanne õnnestuks, pöördub valitseja esindaja Saadik (Dmitri Peskov) abipalvega gallialaste poole.

Esmalt püütakse ühendust võtta nutika ja vapra Astérixiga (Christian Clavier), kuid viimane on kodumaalt põgenenud ja varjab end Londonis, et vältida rünnakuid sidemete pärast kukutatud valitseja Sarkoga (Nicolas Sarkozy).

Ka Astérixi mehist kaaslast, väiksena võlujoogi patta kukkunud ja seetõttu üliinimliku jõu saanud menhiritahujat Obélixi (Gérard Depardieu) pole Saadikul lihtne leida. Tüli riigi uue valitseja, Sarko asemel võimule tõusnud Härra Normaalsega (François Hollande) sundis Obélixi kodukohast lahkuma. Lootes kätte maksta Härra Normaalsele, alustab kartmatu menhiritahuja teekonda Venemaale ...  

Selline võiks olla tuntud Prantsuse koomiksisarja järjekordse ekraniseeringu sisututvustus. Ainsaks peaosatäitjaks on ka varem paksu gallialase rolli täitnud Gérard Depardieu (64), kellele Venemaa president Vladimir Putin andis sel nädalal Vene kodakondsuse.

Kui Putin mainis Depardieule passi andmist läinud aasta lõpus oma suurel pressikonverentsil, pidasid ajakirjanikud seda naljaks, mis pandi samasse kategooriasse küsimustega maailmalõpust. Maailmalõpp jäi tulemata, kuid jaburana kõlanud mõte Depardieust, kellel taskus Vene pass, sai teoks.

«Armastan teie maad, Venemaad – selle rahvast, ajalugu ja kirjanikke,» märkis hinnatud näitleja avalikus kirjas, mida lugedes jääb mulje, et üleöö on õide puhkenud kirglik armastus tunnetest sõgestunud prantslase ja ühe kauge riigi vahel. Kummalise tundetulva taga on aga kaalutletud ja äärmiselt ratsionaalne kokkulepe.

Põhjused viivad läinud aastal Prantsusmaa presidendiks tõusnud François Hollande’ini ja sotsialistist riigipea lubaduseni kehtestada kõige rikkamatele kaasmaalastele 75-protsendiline tulumaks. Oma teenistusest kolmveerandi loovutamist riigile peab Depardieu ebaõiglaseks karistuseks selle eest, et ta on edukas ja hästi teenib.

Sarnaselt sadade oma kaasmaalastega nn rikastemaksu eest Belgiasse kolinud menuka näitleja võitlus võimudega jõudis leheveergudele kogu maailmas ja see ei jäänud märkamata ka Kremlis. Kelle peas sündis idee pakkuda Depardieule Vene passi ja kes, kuidas ja mis tingimustel suutis näitlejat veenda seda vastu võtma, polegi nii oluline.

Oluline on see, et see pakkus Vene valitsejatele suurepärase võimaluse juhtida avalikkuse tähelepanu kõrvale oma probleemidelt. Kui kasutada Putini mõtteid, siis riiki, mis oli põlvili surutud, kuid suutis tema juhtimisel ületada 20. sajandi suurima katastroofi, tahavad nüüd kolida juba ka maailmanimega superstaarid.

Putini leitud suure sõpruse Depardieuga võib aga lisada ka lõbusate lugude sekka, mis pajatavad valitseja kohtumistest kurgede, tiigrite, jääkarude ja amforatega. Depardieule Vene passi andmine on nii näitleja uuel kui ka endisel kodumaal vastu võetud nalja, umbusu ja irooniaga.

«Ma olen valmis laskma tal end minu korterisse sisse registreerida, ta võib jääda nii kauaks, kui ise tahab,» naljatles tuntud Vene telesaatejuht Tina Kandelaki. Prantsuse parempoolne päevaleht Le Figaro nimetas juhtkirjas aga kogu afääri halvaks farsiks.

Kõige lähemal tõele on ilmselt Depardieuga koos filmi teinud Vene režissöör Vladimir Menšov, kelle sõnul on tegu aga lihtsalt maksukavalusega ja asjaolu, et Depardieu hakkab tasuma makse Vene riigikassasse, ei tee temast Venemaa patriooti.

Tulles tagasi ülalkirjeldatud filmistsenaariumi juurde, siis seal Obélix oma teekonna sihtpunkti – Venemaale – ei jõuagi. Mis sai kihlveo kaotanud Vesiirist, pole aga teada.