Veiko Märka: nääriõhtu teles, sihtgrupp – ajukääbikud

Tujurikkuja 5 Foto: CatapultFilms

Kirjanik Veiko Märka kritiseerib Sirbis aastavahetuse telesaateid, nimetades «Tujurikkujat» ja Andrus Ansipi intervjuud «nuiaga pähe» hardcore-meelelahutuseks. Ja tsiteerib Igor Mangi.

Aasta kõige tähtsamaks peetav nääriõhtu teleprogramm ei pakkunud seekord üllatusi kvantiteedi ehk uute formaatide poolest, kuid kvaliteedi ehk sisuga tehti küll sada imet ära – peamiselt seda allapoole venitades.

Positiivses plaanis pakkus ületamatut taset ETV «Tujurikkuja». Seda alates esimesest, Ita Everi dopinguskandaali sketšist, mis kadestamisväärse visuaalse efektiga parodeeris «Alpimaja», kuni liigutava lõpulauluni sadistlikust maailmast ja masohhistlikest eestlastest («Küll rõõmuga me kannataks, kui kõik me piinu tunnistaks»). Võttes aluseks Hardi Tiiduse kuldse lause «Kui inimlikkus on piim, siis huumor on selle piima koor», liigitus Ott Sepa, Märt Avandi ja nende paljude tublide kolleegide esinemine isegi mitte puhtaks vahukooreks, vaid keskmise võimsusega koorejaamaks. Kõik saates sisalduv oli üldinimlik, päeva- või ka aastapikkustest pisikraaklemistest kõrgelt üle. Ei tegeldud publiku primitiivse kõditamisega, vaid torgati ora otse ajju. Igasuguseid tagasivaateid ja aastakokkuvõtteid on meedia selleks päevaks nagunii kubinal täis lörtsinud.

Muu ETV pakutu jäi lõssi või lausa vee tasemele. Teine traditsiooniline aastalõpuvaal «Edekabel» oli eelmistest nõrgem ja seda mitmel põhjusel. Esiteks on olemas TV3 «Faktuaalne kaamera», kus seesama Henrik Normann saab oma tüüpidele palju süvenenumalt läheneda. Teiseks on ta kõik meie omapärasemad avaliku elu tegelased juba nii «ära teinud», et üllatusmomenti enam pole.

Kolmandaks on pool tundi ainult ühte ja sama meest vaadata lihtsalt igav. Neljandaks oli parodeeritavate saadete valik nõrk. Puudusid kõik uued nutusaated, aga isegi «Omakohus» ja «Iga pink räägib loo». Õnneks leidus viimase andekas paroodia võrukeelses aastalõpuseriaalis «Tagamõtsa», kus Vahur Kersna isiklikult koos pingi ja hullu vanamuti Marjega selili kukub.

Parim osa «Edekabelist» oli «Toomas Hendrik Ilves». See pakkus ka häid üldistusi: «Erinevus rikastab. Olgu suli või kaabakas, Eestis peab olema hea elada», «Eesti areneb lõpuni – see on päris hea», «Mis sitasti, see uuesti. Elagu uus aasta».

Kuna ERRi heategevusprogramm «Jõulutunnel» oli mullu pühendatud intellekti- ja vaimupuudega inimeste abistamisele, siis on hea meel tõdeda, et nende, aga ka lihtsalt ajukääbikute peale mõeldi nääriõhtulgi: eetris olid Rohke Debelaki libauudised. Tegu on täiesti lollikindla formaadiga, kus üht naljakat sõna korratakse võimalikult mitu korda.

Juba saate reklaamis kasutatud pahandusministeeriumi «uudis» on hale plagiaat. Pahandusminister eksisteerib Eesti internetiavarustes ammuilma. On teada ka tema nimi – Jürgen Pigi. Aadressilt http://pugatchova.blogspot.com/2012/04/pahandusminister-pigi.html leiab iga huviline koguni Pigi paraadportree.

Libauudiste veerandtund iseenesest ei häirinud, aga kuna sellega liitus lõviosa nääriõhtu programmist, siis jäeti kõik muud sihtgrupid vaeslapse ossa. «Eesti mängu» tasemest annavad selge ettekujutuse saatejuhi poolt asendamatuks kuulutatud neiu Jaana esimesed kolm repliiki: «Teemaks on varia», «Anu teemaks on varia» ning «teemaks on varia». Kõige mõttetum osa oli aga «Saatevigad», kus ennastunustavalt korrati ühte ja sama nalja: kaamera ette astujal läheb tekst segi või meelest ära.

Ütled «perepidu», mõtled «sült». Täpselt nii läks ka Maire Aunaste ja Koit Toome juhitud ETV õhtut siduva osaga. Kõik esinenud perekonnad on lauljatena taidlejad. Koos proffidega esinemine ei tõstnud mitte nende taset, vaid langetas viimaste oma.

Kui näiteks Raul Sepper tegi Jugoslaavia 1983. aasta eurolaulust (Daniel, «Džuli») veel üsna rasvase süldi, siis 29 aastat hiljem taidlejate esituses polnud selles muidugi enam liharaasugi. Sama amatöörlik oli ka saatejuhtide lame heietamine stiilis «uskumatu, kuidas te nii fantastilised suudate olla». Või siis lubaduse väljapressimine, et Tartus muusikakooli lõpetav noormees siirdub pärast seda tagasi oma kodusesse kolkakülla vinduma. Näib, et ei Aunaste ega Toome oska raasugi nalja teha. Õnneks nad seda ei üritanudki, nii et piinlik neid vaadata ei olnud. Igav küll – välja arvatud Peeter Oja kaks fantastilist etteastet ülima ettenägemisvõimega kaardipanijana.

Kui hinnata aastavahetuse telesaateid meelelahutusliku funktsiooni täitmise poolest, siis teisele kohale («Tujurikkuja» järel) asetaksin «Foorumi» saatejuhi Andres Kuuse intervjuu peaminister Andrus Ansipiga (ETV 28. XII).

See oli algusest lõpuni teineteist väärivate vastaste ootamatute süžeepööretega kõrgtasemel vaimne duell. Poliitika ja meelelahutus on tänapäeva Eestis olemuslikult sedavõrd sarnased, et pole mõtet piire vedada. On figuure, kes sellest suurepäraselt aru saavad (Igor Gräzin, Peeter Võsa, Aivar Riisalu jt), aga ka neid, kes rahva lõbujanu rahuldamisel ülbelt seanahka veavad (Jürgen Ligi, Kristen Michal, Keit Pentus-Rosimannus). Eks nende kohta kehti ka ütlemine «kuidas koer külale, nõnda küla koerale».

Selle intervjuuga tegi Ansip tuntava sammu entertainment-karjääris tipu poole. Muidugi viljelesid Kuusk ja Ansip jõhkrat, «nuiaga pähe» hardcore-meelelahutust – nagu «Tujurikkujagi», aga ilmselt on meil just sellest liigist teravaim puudus.

Väga tore oli ka TV3 aasta viimane «Faktuaalne kaamera», eriti sketš, kus vennad Piused parodeerisid vendi Kalmeteid («Eesti otsib superstaari»). Aga kuna see oli eetris juba 23. detsembril, siis käesoleva vaatlusega eriti ei haaku.

TV3 magusama eetriaja täitsid 31. detsembril mõttetut loba ajavad Kirsti Timmer ja Alari Kivisaar. «Ega me ei tulnudki siia nii väga sööma,» kinnitas viimane ning muutis otsekohe 180 kraadi meelt: «Sa vitsuta seda liha, sest muidu sa murdud varsti keskelt pooleks!».

Primitiivsuse, ühekülgsuse ja lameduse poolest olid nad võrdsed «Perepeo» osalistega, ehkki pääsesid kahjuks palju rohkem telepilti. Eks nad said sellest ka ise aru. (Kivisaar: «Minu jutust on aru saada, et ma pole ammu mett saanud.»)

Kui ETV ja TV3 programmi ühisosast rääkida, siis sellesse kuulus veidi ootamatult, kuid teenitult loominguline kollektiiv Põhja-Tallinn ning oodatult Ott Lepland. Kirsti Timmeri tähelepanekud tema suguliikme omaduste kohta ning selle nimetamine «väike-Otiks» oligi otsesaate meeleolukaim osa.

Vana-aastaõhtu suurima hetkeemotsiooni pakkus mulle siiski Igor Mang (TV3, «Mida toob aasta 2013»). Mang on oma arengus märkamatult ületanud selle vaimuseisundi piiri, mida võib nimetada individuaalseks või isikupäraseks totruseks. Ta on saavutanud kõrgema taseme, ühinenud universaalse, kosmilise idiootsuse vooga.

Lõpetangi tema sõnadega: «Ma niigi pidasin lugu Rein Rauast, aga nüüd minu lugupidamine tema suhtes väga tõusis. Ta on liider. Ta on tark. Vaat selline valgustatud diktaator! Mis tähendab «valgustatud diktaator»? See tähendab seda, et sa võitled tõelise demokraatia eest. [---] Me vajame katust, kõik vajavad katust. See on religioon, see on vaimne õpetus. Esimene asi, mida meie riigikogu peab tegema: uuesti tuleb üles tõsta küsimus, et iga nädala alguses tuleb alustada jumalasõnaga riigikogus. Me kõik ootame kiriku elavat sõna. Me oleme nagu põua ajal maa, mis ootab vihma. Vaat see vihm on kirikupoolne elav sõna – nagu «Harta 12», eks ole. [---] Selles suhtes on Savisaar väga tubli mees, et ta aitas kirikut ehitada Lasnamäele.»