Tallinna Ülikooli doktorant Tiina Tambaum kirjutab, et meestel kipub pensionile jäädes enesearendus enamasti katkema. Ent arenemisvõimalusest loobumine või selleta jäämine toob kaasa vaimse halvatuse.
Tiina Tambaum: vanamehed, kapist välja!
4. jaanuar 2013, 15:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aktiivse vananemise aastal rääkisime vanemate inimeste tööellu integreerimisest, tervishoiu- ja hoolekandeteenustest. Töö ja hoolekande vahele jääb aga kirgas ala, mille peaks täitma eneseareng, looming ja teadmistevahetus. Vanu mehi päevakeskuste huviklubis, kooriproovis või eakate väljasõidul on aga sama vähe kui poisse põhikooli kirjandusringis.
Muidugi, vanemas eas mehi on vähem kui naisi. Vanusegrupis 65–74 tuleb iga kahe daami kohta üks härra, veel vanemate inimeste seas on suhe lausa kolm ühele. Kuid siiski, me räägime 75 000st väärikas vanuses mehest.
Tänu meediale teame Nõmme Vanameeste Klubist ja võib-olla oleme kuulnud Tartu Seeniormeeste Klubist. Aga need toredad näited on suured erandid. Väga hästi töötav Vanurite Eneseabi ja Nõustamise Ühing ehk Poska tänava päevakeskus pakub praegu 26 huvitegevust – võõrkeelte õpet, tantsu ja kudumist, vestlusringe ja maalimist. Nende umbes 450 liikme seas on aga mehi poolesaja ringis, enamik neist üheainsa huviringi – bridžiklubi – liikmed.
Eakate õpe ja huvitegevus on Euroopas ja Ameerikas pika ajaloo ning laia levikuga liikumised. Soomes täiskasvanute õppe riiklikku võrgustikku kuuluva OK-Keskuse üks juhendaja Marika Rosenborg Südameliidust räägib, et ka neil on vanahärrad vähemuses. «Neile meeldib kõige rohkem arvutikursus, seal jagunevad osalejaid lausa 50:50,» märgib Rosenborg. Veel on suhteliselt palju vanemaid mehi võimlemises, piljardis, kõndimisgrupis ja diskussiooniringis. «Kõige vähem oli mehi teraapilise kirjutamise kursusel,» meenutab juhendaja ning täpsustab, et «üks oli, ja see läks ka ära».
Niisiis, teemad, mida käsitlevad päevakeskuste huviringid, mõjutavad osavõtjate soolist jagunemist. Teemade väljapakkumine on aga isikliku initsiatiivi küsimus – kui see paelub mind, siis ehk huvitab teisigi. Samuti võiks meestele pakutava mitmekesistamiseks koostööd teha koolidega. Sõja järel meheks saanud poisid oskavad teha peedist pesumasinat ja teatud nõkse oleks neil ka digiajastu noortele edasi anda. Samal ajal on vanahärradel iseseisvalt raske tempot hoida moodsate materjalide ja tööriistade maailmas.
Aga järsku on selline mässamine vanadele meestele liiga tüütu ja tarbetu? Saavad nad ehk arenemise impulssi ja uut teavet n-ö iseõppimise teel, meediast, ning kooliaega meenutavaid kursuseid, kogemustevahetust ja ühiseid mõttearendusi polegi neile vaja?
Pruugib vaid mõnele eakale mehele külla minna, et veenduda vastupidises. Meedia tarbimine on passiivne tegevus, mis aitab küll aega täita, kuid ei anna seda rõõmu, mida pakub kuuldu ja nähtu arutamine või oma mõtete ja ideede teoks tegemine. Inimene lustib tegemisest, mitte olemisest. Samuti töötab vanus justkui pintsel arheoloogi käes. Mida aasta edasi, seda rohkem tuleb meelde minevikumälestusi, mis illustreerivad nii ajalugu kui inimeseks olemise imet.
Teeme siin lõbusa kõrvalepõike läinud jõulude ajal aset leidnud jutuajamisse. Arno (78): «Noore mehena käisin jalgrattaga Kastani tänavalt tööle Puiestee tänavale. Riia mäest sõitsin üles ja alla iga päev. Ja kujutad ette, alles aastakese pärast, tänu ühele seltskonnavestlusele, märkasin, et Eesti Põllumajandusülikooli fassaadil oli «Eesti» viimane täht «i» ära tulnud. Lõõbiti, et «kui eest on põllumajandusülikool, mis ta siis tagant on».»
Meediast kõneledes ei saa jätta kritiseerimata spetsiaalselt küpsemale eagrupile suunatud saateid ja ajakirju. Sealt näeb ja loeb tikkimise ilust ja kleidimoe trendidest. Meessoo esindajad on tekstides ja saatelõikudes pigem varjud, kelle kehv tervis või karm saatus on nad enneaega hauda viinud või kes natuke paremal juhul vajavad naissoost portreteeritava igapäevast hoolt ja vaeva. Kunagiste staaride rubriigis näeme küll mehi, aga ka nemad on minevikust, nende ees on eesriie juba sulgunud. Teadusliku täpsusega uuringut pole küll tehtud, aga esmamulje järgi on vanema meediatarbija profiil aktiivne haritud proua.
Et pensionile jäänud meestel kipub katkema kogu enesearenduslik tegevus, on läänemaailma üldine probleem. Mida madalam on mehe haridustase ja mida kaugemal ta elab linnast, seda vähem on tal võimalusi osaleda huvi- ja vestlusringides. Põhjused peituvad logistikas, aga ka selles, et päevakeskustes on võim enamuse – naiste – käes ning «kursused» kõlavad liialt «koolitundide» sarnaselt, kuhu vana mees vabatahtlikult tulla ei taha.
Eakate inimeste õppimine ja oma võimete edasiarendamine ehk geragoogika põhimõtete rakendamine ei pea käima ega tohi käia nagu koolis või täienduskursusel – üks tark räägib ja teised ... kuulavad. Eakate õpe tähendab üksteiselt õppimist. See on tegevus, mis nõuab eestvedajat ja raamide seadjat, kuid sisu pakuvad osalejad ise. Ehk veeb 2.0 maises versioonis.
Inimesel peab olema võimalus õppida, luua ja areneda kuni viimase hingetõmbeni, sõltumata oma ühiskondlikust, tervislikust või materiaalsest seisundist. Õppimisprojektid Suurbritannia hooldekodudes on näidanud, et osalejatel paraneb nii vaimne kui ka füüsiline tervis, kusjuures on täheldatud isegi asutuse kulude vähenemist mähkmetele. Kui aga arenemisvõimalust ei ole või ei pea inimene seda ise piisavalt oluliseks, on tagajärjeks vaimne halvatus.
Üks aktiivse vananemise aasta intellektuaalselt aktiivsemaid riiklikke aktsioone pensionäride jaoks oli elektrituru avamine. See teema tõi elevust ka vanade meeste toimetamisse, mis vähem aktiivse vananemise aastatel on saanud häbematult vähe stiimuleid. Ergutame vanamehed kapist välja!
Autori uurimisteema on eakate õppimise korraldamine, sealhulgas generatsioonidevaheline õpe. Ta on ka rahvusvahelise uurimisprojekti «Eakate meeste õppimine» Eesti esindaja.
Eakate õpe Eestis
• Sotsiaalministeeriumi andmetel töötas Eestis 2011. aastal 106 päevakeskust, kelle tegevustes osales vähemalt 38 000 eakat. Soolise jagunemise kohta andmeid ei koguta.
• Eestis töötavad TTÜ, TÜ ja TLÜ juures nn Väärikate Ülikoolid (inglise keeles The University of Third Age, meil erinevate nimetustega), mis pakuvad ennekõike loenguid ehk vaimset stiimulit klassikalise akadeemilise õppe vormis. Väärikate Ülikoolid on atraktiivsed ennekõike kõrge haridustasemega kuulajatele ning hästi kättesaadavad linnainimesele.