Mitte jääkeldrist tõukuvad kosmeetilised otsused, vaid see, kui kaotatakse ära praegune kommertslik valimisreklaam ning lammutatakse enamusele hoomamatu häälte ümberjagamise mehhanism, päästaks Eesti poliitika, kirjutab suhtekorraldaja Raul Kalev Postimehe arvamusportaalis.
Kuigi jääkambrist on juba lähetatud mitmeid pressiteateid Eesti elu peatsest muutumisest roosamannaks, ei taha mina oma põikpäisuses kuidagi uskuda, et tegu pole järjekordse tõekomisjoniga, mille pühaks eesmärgiks (vaatamata ballastiks saadud tõsimeelsete maailmaparandajate segavale faktorile) on ikka vaid status quo kinnitamine koos mõningaste kosmeetiliste iluoperatsioonikestega. Elame-näeme.
Kuid, et meil on seni veel mõtte- ja sõnavabadus, püüan omaltki poolt vähemasti minimaalseima kasu pakkuda. Selleks võiks olla talupojatarkusele tuginev sümptomite lugemise oskus, millega küll ka mitmed teised minust palju erudeeritumad asjapulgad juba silma on paistnud, kuid mis ilmselt vääriks veelkordset ülekordamist. Ikka selleks, et kosmeetikud ei saaks pärast planeeritud grande finale pressiteadet möönda, et «kuigi patsiendil valutas pikemat aeg pea, silmaalused muutusid mustaks ja kehakaal vähenes hirmsal kiirusel, saime probleemist jagu unerohu topeltannuse lisamisega hommikusöögi portsjonisse».
Igal juhul on Eestit tabanud tõsine haigus, millest räägitakse kui usalduskriisist rahva ja rahvaasemike vahel. Sümptomitena märgitakse parteide varjatud rahastamist, tipp-poliitikute liiglihtsat valetamisele-enseõigustamisele kaldumist ja mõistagi ka rahva arvamusega mittearvestamist.
Siiamaani tundub kõik olevat arusaadav. Edasi läheb aga palju keerulisemaks, sest sümptomitele vaatamata võib ka ravida valet haigust. Seda aga tuleks vältida, pigem uurida veel ja anda põhjalikum diagnoos.
Kui kogu mure, mida lahendada, oleks parteide rahastamise muutmises läbipaistvamaks uute seaduseformuleeringute kokkukirjutamise teel, oleks ju imelihtne! Kuid miks me siis ikka imestame, et ka meist oluliselt vanemad ja väärikamad demokraatiad maadlevad ikka veel sellesama murega? Raha ei pea üle kandma, sellega on omakasu lootes üksteise arveid kinni makstud aastatuhandeid ilma, et keegi kolmas sellest aimugi saaks. Ka Eestis ja kõigi parteide kaasabil. Ja see jätkub alati.
Kui kogu mure, mida lahendada, oleks valetamiselt tabatud poliitikute tagandamise lihtsustatud kord, siis kas tõesti usume, et see vähendaks valetamist? Ei, kuna professionaalsete valetajate suurem enamus teeb seda ikka ja jälle tunnistajatele jälgi jätmata. Et alatiseks jääkski sõna-sõna vastu. Valetamist paljastada on peaaegu võimatu, kriminaliseerida sootuks utoopia. Suur osa kriminaalkurjategijaid väidab esimesel ülekuulamisel ühte, kohtus aga hoopis teist. On kokku lepitud, et kohtus öeldu läheb arvesse. Kumb ütlustest tõde oli, ei saa me kunagi teada. Pealegi ongi poliitika samasugune valetamise kunst nagu kaardimäng ja neil, kes valetada ei oska, tuleb leida mõni teine südamelähedasem liivakast.
Kui usume, et pelk kodanikeorganisatsioonide kaasamine poliitikasse tooks juurde olulisi muutusi ja uusi tuuli, siis ilmselt oleme liiga naiivsed. Korteriühistut võib juhtida nii, et iga majaelanik saab sõna sekka öelda, või nii, et 2-3 juhatuse liiget asja ilma koosolekuta niisama ära vormistavad - igal juhul viiakse läbi nende tahtmine, kes otsuseid ette valmistavad ja nende elluviimiseks juriidilist võimu omavad. Vähemasti järgmiste juhatuse valimisteni.
Erinevalt neist, kes tormavad rutakalt muutma rahastamise, kaasamise või valetamisega seotud seaduseid, näen mina sarnaselt koos teiste hinnanguliselt vähemasti 1 000 000 tubli kaasmaalasega seekordset haiguskollet sootuks sügavamal.
Lubage esitleda: peamiseks haiguskoldeks on meie valimiskorraldus ja sellest algav nõiaring ning haiguseks kahetuumaline «ignorantsus/kõrkus». Läks napilt, et suuremahulise valimisreklaamiga Euroopa kauneim naispoliitik, politoloog ja poliitliline represseeritu Anna-Maria Galojan oleks MTÜ Eesti Euroopa Liidu rahade juhtimise asemel pääsenud riigikokku oluliselt suurema laeka valvuriks. Aga kurb on, et sama ilusaid, kogenuid ja ausaid noorpoliitikuid on Eesti parteides küllaga. Mõnigi on ka kusagil volikogus, nõukogus, hooldekogus või suisa parlamendis. Head valitud, kes te enda arvates veel midagi hõlma alla pole pistnud, ärge palun solvuge, te lihtsalt pole veel oma täit potentsiaali avastanud!
Kui tahame tugeva ja endast lugupidava rahvana oma närve säästa sellistest skandaalidest, kus võimurid räägivad rahvaga spinndoktoritelt laenatud loosungitega, siis tuleks esmalt tagada, et lõpeks valimismanipulatsioon, kustkaudu pressivad endid demokraatia sildi all Riigikokku ennasttäis saamatud ja eluvõõrad karjeristid a la Aadu Kägu, kõrvale jäävad aga ajude ja südame ühistoime tõhususse uskuvad töökad eestimaalased.
Olen olnud mitmete valimiste tagatubade lähedal ja võin käsi südamel kinnitada, et mul on väga keeruline nimetada mõnda Eesti suurparteid, milles vähemasti osad juhtoinad rahvast kui just mitte lauslollideks, siis vähemasti poliitikas küündimatuteks ei pea. Reklaamiteoreetikute kaasabil mõistagi. Jah, erakondade juhatustes on ka teistsuguseid, südamega isendeid, kuid nende hääl ja energia tavaliselt valimiste eel ei domineeri. Nemad tegelevad sisulisemate küsimustega.
Kes arvab naiivselt, et meie valimised lennutavad Toompeale rahva paremiku, võiks korra ise igaks juhuks arsti juures ära käia. Kuniks hääli saab osta pudeli eest ja rahvaga mängida suurte ja sisutute posterreklaamide ja naiivsete teleklippide abil, saavadki võimule suures osas need, kes rahvast alahindavad ja enda tarkust (loe: kombinaatorlikkust) ülimaks peavad. Neid ei hirmuta ei südamehääl, kogemuspõhine elutarkus ega liigne intelligentsus, sest juba parteiemade rinnapiimaga on nad saanud kaasa vastava immuunsuse. Ja nad teavad põhilist: rahvas on rumal ja valib neid, kelle pilt on suurem ja lubadus meeldejäävam!
Head&Shouldersit ei osteta mitte sellepärast, et ta kõõmast terveks ravib, vaid seetõttu, et suured reklaamid seda meile väidavad.
Minu arvates lõpeks usaldamatuse nõiaring siis, kui lõpetataks e-valimised ja keelataks avalik nägudereklaam. Pigem tuleks seaduste tasandil teha teed neile poliitikutele, kellel on midagi sisukat öelda. Või keda tuntakse nende heade tegude järgi. Aga kes nad on!?
Kui võimule saavad inimesed, kellel on midagi öelda ja kellele ei pea spinndoktorid kõiki ideid valmis munema, on lootust, et neil inimestel on ka süda olemas. Nendega saaks ju suisa rääkida, sest nad kuulaks. Äkki? Ja kui nad ka vahel liialt valetaks, siis tuleks neil kiiresti tagasi astuda, sest selleta pole järgmisel korral klantsreklaamivabas riigis võimule pääsemine lihtsalt võimalik!
Kuigi meie valitsev klann tunneb mingil mulle arusaamatul põhjusel Eesti viimase aastakümne arengute üle tohutut uhkust, siis mina oma kodukootud ajunatukesega kipun ikka arvama, et kui kommertslik valimisreklaam ja enamusele hoomamatu häälte ümberjagamise mehhanism oleks olnud läbimõeldumad juba varem, siis näeksime me riigikogus palju kaugema vaate ja suurema südamega inimesi. Ja ilmselt olnuks meie riigi palgatasegi topelt tublim. Euro olnuks ehk olnud olemata, kaitsekulutuste määr olnuks küll ehk alla ettenähtud eelarveprotsendi, Narva uus elektrijaam rajamata, Kreeka laenud garanteerimata ja Afganistani okupeerimine lõpetatud. Isegi pronksöö olnuks ilmselt olemata ja kogu Lasnamäge poleks olnud vaja täissodida Anspit tšmoks sõimavate seinakritseldustega. Nii mõnelgi meie ministril olnuks ehk küll veidi piinlikum Euroopa ja USA kolleegidega kätelda. Kuid mis siis? Oma riiki ju teeme ikka ennekõike iseendile. Solidaarsus on tore asi siis, kui sellest ka rahvas võidab. Muidu mitte.
Valimistest algab demokraatia. Kuniks meil pole välja arenenud kodanikupoolset tõhusat demokraatia järelvalvet, tuleks vähemasti tagada, et stardijoonel oleks kõik parteid ja poliitikud võrdsed. Ka rahalise panuse ja reklaami võimaluste osas. Sest valijal on õigus aru saada, kellele ta tegelikult hääle annab. Kas magusatele huultele, pesupulbrile või hoolivale poliitikule.
