Eesti pass

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust, ütleb põhiseaduse kaheksas paragrahv. Kehtiv kodakondsusseadus lisab: «Isik, kes lisaks Eesti kodakondsusele omandab sünniga ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab 18-aastaseks saamisel kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest.»

Riigil ei ole mingit võimalust sundida kodanikku täitma seaduse nõuet valida üks kodakondsus. Ainuüksi seepärastki tekib küsimus, kas säärasel punktil on seaduses mõtet. Pealegi pole sugugi raske kujutleda olukorda, et sünnijärgne Eesti kodanik tahab oma suhet isa- või emamaaga elustada hoopis kõrgemas vanuses ning öelda talle ei, viidates seadusepügalale, poleks mitte üksnes põhiseadusvastane, vaid oleks ka üdini rumal tõugata Eestist eemale kedagi, kes tahab meiega olla. Selles käsitluses on Eesti kodakondsuskampaania «Tere tulemast Eestisse» jätk kõigile neile, kellel on vereside (ius sanguinis – vereõigus) Eesti Vabariigiga.

Teisalt tähendab kodakondsus kodaniku ja riigi õiguste ja kohustuste kogumit. Näiteks on loomulik oodata oma riigilt konsulaarkaitset välisriigis või ilmuda kohale, kui sind oodatakse kaitseväeteenistusse. Mõlemal juhul võib tekkida (veidraid) probleeme, kui inimesel on mitu kodakondsust. Kuna me ootame riigi asjade korraldamisel korrektsust ja selgust, on rohkesti argumente ka selle poolt, et peaks olema võimalikult täpselt teada, kes on meie ja kes mitte.

Nii sünnibki Eesti riigiametnike omavahelisest vaidlusest, mis võib esmapilgul tunduda õigustehniline või koguni tühine, hoopis põhimõttelisem küsimus: mis on kodakondsus täieliku liikumisvabadusega Euroopas või koguni maailmas?

Küsimus pole ainult kodakondsuse saamises, vaid ka kodakondsusega kaasnevate kohustuste täitmises. Miks näiteks pakub riik ainult mitmikkodakondsusega isikutele valikuvõimalust? Võib-olla peaks kõigil olema näiteks 18-aastaseks saamisel valikuvõimalus, kas üldse olla mistahes riigi kodanik, st täita riigi esitatavaid kohustusi? Anarhism ei pruugi anda soovitud tulemusi, ent vastused sellele küsimusele väärivad kaalumist.

Kui Rootsi kodanikust emal ja Eesti kodanikust isal sünnib laps USA pinnal, on sel lapsel kolm sünnijärgset kodakondsust. Kui ta ema isa sündis Läti ja isa ema Soome kodanikuna, siis lisandub neid veelgi.

Kui see perekond kolib 2013. aastal Tallinna, kas nad saavad siis bussis tasuta sõita? Ja millise riigi kaitseväkke peaks minema selle pere tütar, kui nad on aastaks 2029 kolinud Iisraeli?  

Küsimustele kodakondsuse kohta ei tasuks seaduse tasemel vastata tormakalt, küll aga peaks seadusi rakendama inimlikult.