Juhtkiri: õiged kannatused ometi on siin…

Väikerahvad saavad ajaloos harva võidurõõmu tunda ning eestlased ei ole selles osas erand. ETV populaarne «Tujurikkuja» tõi oma aastavahetuse sketšis aga välja küsimuse suhtumisest minevikku: «Mil ükskord nähakse, kui halb on olla eestlane?» Seda juba jääajast kuni ilmastikuni välja, «päikest meil ei ole, või kui ta on, siis ta ei sära».

See ei tähenda, et ajalugu tuleks kuidagi säravamaks maalida. Samuti ei tähenda see, et inimestel ei oleks igapäevaelus muresid. Küll aga varjutab virisev kaastundele apelleerimine sageli meie püüdlused olla paindlik, mobiilne ja haritud väike riik. Seda enam, et mida suuremana oma kannatusi nähakse, seda pisemad kipuvad muu maailma omad tunduma.

Tuska tekitavat meil muidugi jätkub: inimeste väljaränne, madalad palgad ja pensionid, eriti Soomega võrreldes, elektrihinna tõus, valitsuse hämmeldav arrogantsus alates ACTAst ja lõpetades hartaga, ilm nagunii.

Ometi on ju ka palju head: Eesti on Euroopa Liidus ja NATOs, majanduskriisis suutsime hakkama saada, elatustase üldiselt on siiski täitsa talutav, õiguste kaitse on tagatud, haridus ja arstiabi kättesaadavad ning elukeskkond enam-vähem turvaline. Eemaldagem siit loetelust kasvõi üksainus asi ning me näeme, kui palju suuremaks muutuksid kohe meie tänased probleemid.

Mis puutub aga poliitikasse, siis, isegi kui jätta kasutamata võimalus teha ettepanekuid erakonnaseaduse ja valimisseaduse muutmiseks, saab iga täiskasvanud Eesti inimene tänavu sügisel omavalitsuste valimisel oma tahet väljendada. Riigi tasandil saavad aga kodanikud seda teha juba ületuleva aasta kevadel. Jätkuks vaid meelekindlust olnut ja lubatut meeles pidada ning selle põhjal õigeid valikuid teha.

President Ilves kutsus inimesi oma aastavahetuse pöördumises üles keskenduma tänavu nendele inimestele, kes tahavad Eestis elada.

Palju muretsemist põhjustanud inimeste väljaränne on liikumisvabaduse üks osa. Kas enamik Eesti inimestest oleks nõus sellepärast liikumisvabadusest loobuma? Ei. Kas keegi kujutaks ette, kuidas inimesi Eesti riigis jõuga kinni hoida? Ei, vähemalt mitte sellises riigis, nagu me siiani oleme heaks ja õigeks pidanud. Kas Soomega võrdsed töötasud hoiaksid meie inimesi siin? Paljusid ilmselt jah, kuid selline taotlus näitaks, et me ei õppinud majanduskriisist midagi. Kes siis siia jääb, kui kõik ära lähevad? Aga kõik ei lähe ju, paljudele isegi meeldib siin.

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ütles oma uusaastaläkituses, et 2013. aasta tuleb majanduslikult keerulisem kui 2012. aasta, ent ta avaldas ka lootust, et see ei kohuta inimesi, vaid inspireerib. See ongi virisemise ja jonni vahe: kas raskuste puhul hakatakse otsima süüdlasi või võimalusi raskuste ületamiseks. Uuel aastal võiksime keskenduda rohkem sellele, kuidas teha Eesti selliseks, nagu me tahame, ja vähem otsida süüdlasi selles, miks Eesti pole selline, nagu me tahame. Ning leppida sellega, mida me muuta ei saa.