Täna on uue aasta esimene tööpäev. Viimasesse kahte nädalasse jäi seekord nii palju vabu päevi, et paljudel on tavapärane rütm juba sassis. Uus aasta tuleb siiski. Harjume uue numbriga – 2013 – ja peagi kirjutame kuupäevi juba hetkeks järele mõtlemata. Seejärel hakkab päevhaaval ilmet võtma ka aasta nägu.
Ei ole märganud, et Eestis või maailmas oleks 2013. aastale suuri, murrangulisi ootusi. Hea oleks, kui läheks rahulikult paremaks. See ei tähenda, et kõigil poleks kõrini vinduvast ebakindlusest majanduses. Väikeseid positiivseid märke, nõrku signaale usalduse taastumisest just Euroopas on, aga suur pilt pole paraku paranenud. USA kulgeb stabiilselt oma teed, kuid Hiina kohal on järjest enam küsimärke.
Võib-olla polegi halb, et ei oodata kiiret majanduslikku paranemist. Samas saab Eestis kindlasti teoks mitu hinnatõusu. Kriisist oleme läbi, aga argipäev ei taha lõppeda.
Uue aasta kohta teame kindlalt, et pärast väikest vaheaega on taas tulemas valimised. Seekord valime sügisel ja kohalikesse volikogudesse.
Tegemist on esimeste kohalike valimistega, mis järgnevad nelja-, mitte kolmeaastasele vahemikule. Kui 2009. aastani tundusid volikogude valimised üksteisele järgnevat pigem liiga kiires tempos, siis nüüd on paljudes valdades ja linnades juba tunda mugava seisaku hõngu.
Mitte et valimised Eesti suurimas omavalitsuses Tallinnas midagi muudaksid. Et Keskerakond võimule jääb, selles võib üsna kindel olla – eriti pärast Reformierakonna jalust maha võtnud rahastamisskandaali. Aga ka selleta on opositsiooni väljavaade pealinnas vilets: ei selget programmi, kaasahaaravaid juhte ega näilistki koostööd.
Ausalt öeldes on isegi hirm võimaluse ees, et sotsid, Reformierakond ja IRL mingi juhuse läbi linnavolikogus enamuse saavad. Kahju, sest Tallinn vääriks paremat ja muutused siin annaksid uut hoogu kogu Eesti riigile.
Algava aasta kohta on teada ka kolm ajaloolist verstaposti. Esiteks saab Eesti Vabariik 95 aastat vanaks. See sünnipäev on siiski vaid suuremat sorti eelmäng 100. aastapäevale.
Teiseks, nagu president juba jõulude eel meelde tuletas, saab 28. märtsil iseseisvuse taastamisest mööda enam päevi, kui Eesti enne Teist maailmasõda vaba jõudis olla. Oleme nüüd oma vabadust palju paremini kasutanud ning võime selle üle uhkust tunda.
Kolmas verstapost tähistab 25 aasta möödumist laulvast revolutsioonist. Uskumatu küll, eriti tollal ellu astunud põlvkonna jaoks, kes nüüdseks pealt 40 aasta vana. Loodan, et murrangulise 1988. aasta kohta ilmub tänavu mitu raamatut, ning mitte üksnes mälestusi, ka ilukirjandust võiks tulla.
Head uut aastat!