Malle Pärn: närviliste telekaamerate ajastu

Malle Pärn Foto: Marianne Loorents / SL Õhtuleht

Jumalateenistuse ülekanne televisioonis peab olema intensiivne ja täpne lavastus, mis lähtub pealisülesandest, mitte teletegijate tujudest ja teadmatuses, kirjutab teoloog ja näitleja Malle Pärn Postimehe arvamusportaalis.

Vaatasin taas jumalateenistuste teleülekandeid ja meel läks nukraks.
Jah, me elame virtuaalmeedia ajastul, vilkuvad ja pealetükkivad reklaamid tülitavad meid igal sammul, me ei saa neid päriselt vältida.

Ent kirik on midagi muud. See on ehk veel viimane kants, mis kultuuri aluspõhja ning järjepidevust väärtustada oskab ja sellest kinni hoiab, mis ei muuda end iga kergemeelse moevoolu järgi, mille aluseks on inimelu pühaduse austamine, ning mille iidsete tekstide sõnumi mõistmise ilmtingimatuks eelduseks on tõsine süvenemine.

Miks ei mõista teletegijad, et kiriku püha rituaali ülekannet tuleb teha teisiti kui uudistelõiku või meelelahutussaadet? Selle ülekande eesmärgiks peaks olema kiriku avamine, inimestele lähemale toomine, mitte lihtsalt ühe pisut teistsuguse ajaviite või meelelahutuse pakkumine. Praegu toimib see, paraku, just sellena.

Teletegijad peaksid olema teadlikud oma võimust vaataja üle. Ja sellega seoses ka vastutusest. Vahetpidamatult hüplev kaamera, kiirelt vahelduv telepilt ei lase vaatajal keskenduda, sagedane televaataja kaotab lõpuks üldse võime millelegi rahulikult keskenduda. Just sellest on tingitud nii paljude laste pöördumatud tähelepanuhäired, süvenemisvõimetus ja tühiste pisiasjadega ülekoormatud mälu.

Jumalateenistuse ülekanne mõnel korral aastas võiks ometi olla üks selline katse televaatajat süvenema suunata. Sõnum on kirikus oluline, mitte pilt. Sõnum toimib sõna kaudu, selle maksimaalset mõju ei tohi pildiga kahandada. Pilt peab teksti või rituaali toetama, aitama avada, mitte segama ega hajutama. Mitte juhtima vaataja mõtteid rituaalilt või sõnumilt kõrvale. Jumalateenistuse ülekannet ei ole mõtet teha pealiskaudselt, sisusse süvenematult.

Jumalateenistus on terviklik rituaal. Kui inimene aina niheleb, vaatab ringi, uurib asju kiriku ruumis, või kaasinimesi, siis see rituaal tema jaoks ei toimi. Rituaali mõte – ka televaataja jaoks – on selles osalemine, nii süvenenult kui võimalik. Mitte kõrvaltvaatamine, et mis kirikus toimub, kes seal pinkides istuvad, ja mismoodi nad seal istuvad.

Niikuinii ei suuda mitte keegi meist kirikurituaali ega sõnumit täielikult mõista. Me võime ainult püüda seda mõista, ja ehk aeg-ajalt põgusalt tabada mingeid killukesi sellest mõistmisest. Seda võimalust ei tohiks teleülekande tegija ka vaatajalt ära võtta.

Eesti kirik on millegi poolest eriline, ma ei ole mitte kusagil mujal maailmas tundnud sellist atmosfääri nagu meie kiriku jumalateenistustel. See on eriline tõsidus ja hardus, ja seda ei tohi ära kaotada. Muide, seda on tundnud ja öelnud ka mitmed Eestit külastanud ameeriklased.

Miks ei võiks jumalateenistust üle kanda niisamuti nagu teatrietendust? Teatris ei hakka ju kaamera peategelase olulise monoloogi ajal näitama rõdukarniisi või uksekaunistust või eesriidepalistust, ammugi siis veel kedagi publiku hulgast.

Võiks öelda, et jumalateenistus kannab samuti kindla lavastuse struktuuri, ja seda peaks televisioon seda üle kandes austama ja järgima. Vaataja peab nägema seda, kellel on mingil hetkel oluline osa. Võiks näha ka tervet misanstseeni, ka liturgide liikumist altarisse, jutlustaja liikumist kantslisse ja nii edasi. Altariliturgia ajal peaks kogu aeg olema kaadris liturg, koorilaulu ajal koor ja koorijuht, soololaulu ajal solist, ning jutluse ajal peaks tingimata olema kaadris jutlustaja, suures plaanis, jutluse algusest lõpuni, ilma katkestusteta. Iga pildikatkestus katkestab vaataja jaoks ka kõneleja mõtte, sest vaataja mõte liigub alati pildiga kaasa.

Ja üksnes koguduselaulu ajal tohib kaamera näidata kirikupingis istuvaid inimesi, sest see osa on jumalateenistuses määratud kogudusele. On äärmiselt eksitav, kui liturgia või jutluse ajal näidatakse suures plaanis üksikuid kirikulisi. Pilt ei ole ju suvaline kõrvalepõige, vaid illustreerib teksti.

Jumalateenistuse ülekanne televisioonis peab olema intensiivne ja täpne lavastus, mis lähtub pealisülesandest, mitte teletegijate tujudest ja teadmatusest.

Jumalateenistus on ometi alati ette valmistatud, kõik on koguni kirja pandud, niisiis peaks olema võimalik kanda seda üle nii, et selle mõte ei läheks kaduma ega saaks kildudeks hakitud.

Teleülekannet ei tohi teha suvaliselt, operaatori, režissööri või kunstniku tuju ega soovi järgi, et pilt oleks põnev ja vaheldusrikas. Selline suhtumine tuleb kirikus ära unustada!

Jumalateenistus on ise põnev ja vaheldusrikas. Teleülekannet tuleb teha nii, et vaataja saaks maksimaalselt osa sellest, mida üle kantakse. Nagu teatrietendust televisioonist jälgiv inimene kujutleb end teatrisaali, nii peaks ka jumalateenistust kodus vaataval inimesel olema võimalus osaleda sellel teenistusel. Justnagu olla selle rahva hulgas, mitte jääda kõrvaltvaatajaks.

Kaamera peaks olema kirikus nagu kirikulise silm. Sealjuures, täiskasvanud, haritud kirikulise silm, mitte lapse, kes millestki aru ei saa ja kelle pilk igavlevalt mööda kirikut ringi uitab. Kaamera peaks juhtima vaataja tähelepanu rituaali sisule. Teletöötajad ei tohi vaataja tähelepanu kõrvale juhtida olulistelt asjadelt, killustades seda kõikvõimalike pisiasjade näitamisega, jättes kaadri taha kirikus toimuva tegevuse või kõneleja.

Televisioon on imeline leiutis, nagu ka internet. Ent missuguse sisu meie, inimesed, anname nendele imelistele leiutistele? Kas me külvame nende kaudu maailma häid seemneid – või halbu?