Rein Järvelill: peaminister kardab?

Rein Järvelill. Foto: Erakogu

Sotsiaaldemokraadist Meremäe vallavanem Rein Järvelill vastab peaminister Andrus Ansipile, kes oma ETV aastalõpuintervjuus viitas Järvelille siinsamas Postimehe arvamusportaalis hiljuti ilmunud arvamusloole.

Kui ühe vallavanema mõtted leiavad kajastamist peaministri aastalõpu kõnes, on see muidugi esimese jaoks väga meelitav ning tõeline suursündmus. Kui võrrelda nende kahe inimese positsiooni ühiskonnas, võiks arvata, et vallavanem jääbki seda sündmust meenutama kui oma elu kõrghetke.

Mingil põhjusel pole see aga nii. Kriipima jäi üks küsimus: kas mulle meeldib selline peaminister?

Kas mulle meeldib peaminister, kes tõstab kõiki hindu 2 protsenti, tõstes käibemaksu? Kas mulle meeldib peaminister, kes tõstab elektri hinda? Kas mulle meeldib peaminister, kes on riigi viinud ühte Euroopa suurimasse majanduslangusse? Kas mulle meeldib peaminister, kes lubas meile eelarvetasakaalu, kuid koostab riigieelarveid defitsiidiga?

Kas mulle meeldib peaminister, kes lubas meid viia viie rikkama riigi sekka, kuid kelle juhtimise ajal oleme 70 protsendilt Euroopa keskmisest langenud tasemele 64 protsenti Euroopa keskmisest rahvuslikust rikkusest elaniku kohta? Kas mulle meeldib peaminister, kes esitab ebaõigeid või ebatäpseid andmeid ning pole faktide valikul õiglane ja aus, püüdes moonutada selliselt tegelikkust?

Mulle ei meeldi selline peaminister ning seetõttu tuleb otsida alternatiive senisele valitsemisele. Ei ole korrektne, kui peaminister maalib oma oponentidest hirmupilte, püüdmata diskuteerida sisulistel teemadel.

Sotsiaaldemokraatide jaoks pole maksutõus olnud mitte kunagi eesmärk. Maksud on ikkagi ainult vahend teatud poliitikate elluviimiseks ning eesmärk on olnud alati hoida maksud võimalikult madalal ning maksustada vähem endaga mitte toimetulevaid inimesi ning rohkem neid, kes on võimelised maksu maksma.

Ma tahaks näha sellist peaministrit, kes tunneks muret rahva heaolu eest. Keda teeks sügavalt murelikuks kõrge tööpuudus, inimeste reaalpalkade vähenemine, noorte ja spetsialistide lahkumine Eestist. Tahaks näha peaministrit, kes näeb ka ettevõtete ja pankade sotsiaalset vastutust ühiskonna ees ning ootaks neilt ka vastavat panust maksude näol.

Meil ei pea nii olema, et toidukaubad ja toasoe on maksustatud 20-protsendise käibemaksuga ning sellest rahast peetakse ülal infrastruktuuri ja õiguskaitseorganeid, mis tagavad siis pankade ja suurettevõtete toimimise Eestis.

Tahan näha peaministrit, kes hoolib lastest ning nende igakülgsest arengust ning ei sunni lapsevanemaid mõnekümne lisaeuro eest ette võtma alandavat täiendava vajaduspõhise lastetoetuse anumist omavalitsusest. Tahan peaministrit, kes peab valdavalt vaesusriskis elavate laste toetamist liigse bürokraatiata ja alandamiseta loomulikuks ühiskonna kohuseks oma järelkasvu ees. Ma tahan näha peaministrit, keda teeb murelikuks ühiskonna kihistumine ning elu järk-järguline välja suremine maapiirkondades.

Eestimaa rahvas ei saa söönuks riigieelarve tasakaalust või mingist sisemajanduse kogutoodangu numbrist. Turg ilma valitsuse sekkumiseta ei saa meil lihtsalt rahuldavalt toimida. Korporatsioonid ja suurpangad ei tohi meie elu dikteerida ja juhtida.

Meremäe vallas 700 eurot teenivate inimeste jaoks (kõrgepalgalised!) jäävad kättesaamatuks maksuvaba investeerimine ja selliselt kapitali kogumine, kinnisvara kokkuostmine ning iga paari aasta tagant uue ja uhke linnamaasturi ostmine. Need inimesed, kellel on sellisteks investeeringuteks võimalus, peavad siiski rohkem maksma ühiskonna toimimiseks ja tasakaalustatud arenguks.

Sellest lähtuvalt ka vajadus muuta maksusüsteemi selliselt, et me mitte ei kogu maksu neilt inimestelt, kes teenivad 300-700 eurot kuus, vaid suuremas osas neilt, kellel on ettevõtted, majad ja uued autod, neilt, kes on ka tegelikult võimelised maksu maksma.

Rahvas ootab valitsuselt ja peaministrilt rohkem ausust ja hoolivust. Poliitiliste oponentidega hirmutamine pole mõistlik valik. Üks lihtne vallakodanik ütles täna, kommenteerides peaministri aastalõpu intervjuud, et peaminister kardab. Võib-olla see ongi nii.