Annika Uudelepp: maailmalõpu asemel pruudipõuast ja lastest

Annika Uudelepp. Foto: Toomas Huik.

Lõppenud aastast jäi kõlama palju lastega seotud negatiivset, teisalt raisati liiga palju aega ja energiat pseudoteemadele nagu maailmalõpp, leiab poliitikauuringute keskuse Praxis juhataja Annika Uudelepp Postimehe arvamusportaalis.

Kas 2012. aasta oli Eesti ja maailma jaoks parem või halvem kui varasem? Miks?

Eesti jaoks kindlasti parem. Ühest küljest on Eesti enda majandus ja tööhõivenäitajad etemad ja kuigi majanduskriis pole kaugeltki möödas, tehti ka meid otseselt mõjutavas Euroopa Liidus ja eurotsoonis mitmeid olulisi otsuseid, et tulevik oleks vähem heitlik. Teisalt said Eestis just 2012. aastal selgemaks räägitud mitmed teemad, mis senini olid justkui tuha all hõõgunud. Ses mõttes oli möödunud aasta Eesti jaoks kindlasti parandava toimega ja loodan, et see mõju niipea ei lahtu.

Mis oli teie hinnangul mullune suurim saavutus Eestis? (Aasta pluss)

Aasta tegija minu silmis on mõtlev ja oma mõtete eest seisev kodanik. 2012 oli selles osas märgiline – ulatuslikud ja mitmes eluvaldkonnas toimunud avalikud väljaütlemised ja muutuste eest seismine olid küll kohati raputavad, ootamatud ning põhjustasid paljudele ebamugavusi, kuid kõik see kokku näitas, et kõrgema võimu kandja tahab oma arvamust avaldada sagedamini kui kord nelja aasta tagant.

Mis oli lõppenud aasta suurim rumalus Eestis? (Aasta miinus)

Üldiselt pseudoteemade peale aja, energia, tähe- ja eetriruumi kulutamine. Maailmalõpp nende hulgas. See, mille üle arutletakse, mõnikord ka tuliselt vaieldakse, on meie kõigi endi teha. Tore oleks, kui see vaimujõud ja aeg läheks asja ette.

Konkreetsematest teemadest jäi möödunud aastal kõrva palju lastega seotud negatiivset alates ühiskonda šokeerinud kuriteost Narvas, kuni jõhkra koolivägivalla ja paljukõlanud laste vaesuse teemadeni. Olgugi et siin on palju korda saadetud, näitas see aasta, kui mitmetahulised ja keerulised need küsimused on ning kuivõrd suurt tööd veel vajavad. Kuigi lapsed moodustavad meie rahvastikust alla 20 protsenti, on nad 100 protsenti tulevik.

Mida loete 2012. aasta suurimaks positiivseks üllatuseks? (Aasta hüüumärk)

Tore oli näha, kuidas Eesti meedia pööras olulistele välisteemadele senisest rohkem ja sisukamalt tähelepanu. See on üks märk sellest, et Eestis suudetakse oma piiridest ka pisut kaugemale vaadata. Laiem pilk, avatud meelelaad ja enda ning ümbritseva adekvaatne taju on Eesti arenguks väga olulised.

Mida peate teravaimaks mullu lahendamata jäänud probleemiks? (Aasta küsimärk)

Demograafia. Me oleme vananev ja paari tõmbekeskuse ümber koonduv rahvas ning nagu aasta lõpus teada saime, on maal ühekorraga nii töökäte kui pruutide puudus. Selge, et ühe aastaga seda muret ei lahenda, kuid hea oleks näha konkreetselt parteipoliitilise kempluse ülest plaani, millega rahvastikuprotsessidega seotud valukohti lahendada püütakse. Lisaks sündivusele on palju küsimärke ka tööjõu oskustes.

Kas 2013. aastal on Eestis parem elada kui lõppeval aastal? Miks?

Minu arvates on Eesti parim koht elamiseks sõltumata aastaarvust. Kes tahab head näha, näeb siin palju positiivset, arendavat ja võimalusi pakkuvat ka mitmete murekohtade kõrval, mida leidub paratamatult igas ühiskonnas igal ajal.

Postimehe arvamusportaal küsis kümmekonnalt Eesti arvamusliidrilt ja ühiskonnavaatlejalt, millise pilguga vaatavad nad tagasi lõppenud aastale.