Urmo Kübar: südamlikust tüdrukust töökohani Toompeal

Urmo Kübar Foto: Erakogu

Aasta suurimate positiivsete üllatuste sekka mahub näiteks Tallinnas Viru keskuse tunnelis laulvale naisele heategevuskontserdi korraldanud koolitüdruk ning see, et demokraatia kriisil ei lastud tavapärase kergusega raisku minna, räägib Postimehe arvamusportaalile Vabaühenduste liidu EMSL juhataja Urmo Kübar.

Kas 2012. aasta oli Eesti ja maailma jaoks parem või halvem kui varasem? Miks?

Ikka parem. Sellisele küsimusele ei saa ju vastata kõigi eestimaalaste või maailma inimeste eest, vaid ikka ainult enda läbi, ja küllap pole mu elus veel kätte jõudnud etapp, kus paremad aastad tunduks olevat selja taga. Jälle on aasta jagu rohkem kogemust ja tarkust kui varem ning targemaks saada on ju teadagi nauding.

Kui ma vaatan oma armsaimat teemat, kodanikuühiskonda, siis näeb ka siin üha rohkem inimeste huvi ja arukust nii oma kogukonna kui ka ühiskonna asjades kaasa lüüa. Mõned tulevad tänavale ja kirjutavad hartasid, teised lähevad hädasolijatele appi, kolmandad võtavad kätte ja teevad teoks mõne uue ägeda idee. Paljude jaoks hakkas kodanikuühiskond just nüüd häält tegema, kaela kandma või esimesi samme astuma – kuigi tõtt öelda on kõiki neid väljendeid kasutatud ka eelmistel aastatel. Mis ju näitabki, et asjad lähevad paremaks.

Mis oli teie hinnangul tänavune suurim saavutus Eestis? (Aasta pluss)

Kui jääda oma liistude juurde ja valida just kodanikuühiskonnaga seotud tegemiste hulgast, siis see, et juba 2011. aasta lõpus parteide juurde plaanitud sihtasutustest alanud debatt demokraatiateemadel ei hääbunud kuhugi jõudmata.

Meedia, vabakond, intellektuaalid, aga ka erakonnad (kohati ilmselt tahtmatultki) suutsid teemat eri nurkade alt üleval hoida, loovides kõrvale sellistestki karidest nagu suvi ja olümpiamängud, kuni need küsimused ei saanud lihtsalt surra. Nagu Hillary Clinton mõned aastad tagasi majanduse kohta ütles, head kriisi pole mõtet lasta raisku minna, vaid kasutada seda, et asju paremaks teha. Vähemalt nii hästi, kui hetkel oskame.

Mis oli lõppeva aasta suurim rumalus Eestis? (Aasta miinus)

Erakondade suurel määral kaitsepositsioonidele tõmbumine demokraatiadebatis. Inimlikult on haavumised ja hirmud mõistetavad ning kahtlemata on selle aasta jooksul parteide kohta öeldud sõnu, mida keegi enda kohta öelduna kuulda ei sooviks. Aga milline raiskamine on jätta kasutamata tuhandete inimeste, nende hulgas Eesti parimate spetsialistide valmisolek koos lahenduste leidmiseks tööd teha!

Parteidel oli mitmeid võimalusi ise seda debatti eest vedama hakata (ja siin ei pea ma silmas riigikogu põhiseaduskomisjoni istungeid, kus räägitust teavad vaid komisjoni 11 liiget), kuid selle asemel räägiti kõrgilt, kuidas probleemi pole, tegu on «väikese grupi» rahulolematutega, kel pole konkreetseid ideid, aga on palju võimuambitsiooni jne.

Juttu, et «tegelikult» käib uue erakonna moodustamine, kuulsime juba «Teeme ära!» või «Ühtse Eesti» puhul. Saage üle! Ehkki ka uues erakonnas poleks midagi šokeerivat, ei ole kõigi inimeste unistuste tipuks töökoht Toompeal, küll aga on paljudel soovi kodanikuna jõudumööda kaasa aidata, et Eesti oleks elamiseks võimalikult šeff riik.

Mida loete 2012. aasta suurimaks positiivseks üllatuseks? (Aasta hüüumärk)

Teeks nüüd korraks kannapöörde ja ütleks, et Heiki Nabi hõbemedal olümpiamängudel? Või et Toomas Hussar tegi nii ägeda filmidebüüdi nagu «Seenelkäik»?

Veidi vähem teada faktidest liigutas mind kohutavalt Tallinna koolitüdruk Johanna Maria Juhandi, kes kuulis koduteel Viru keskuse tunnelis laulmisega oma suurele perele elatist teenivat naist ja korraldas talle kontserdi.

Meil kiputakse kergesti kodanikuühiskonna tugevust võrdsustama meeleavaldustel osalejate arvuga, aga veel enam on mu meelest kodanikuühiskonna südamikus sellised inimesed nagu Johanna Maria, kes ei lähe ükskõikselt mööda sealt, kus nad midagi teha saavad.

Mida peate teravaimaks tänavu lahendamata jäänud probleemiks? (Aasta küsimärk)

Demokraatiadebatt ei ole veel lahendusteni jõudnud. Järgmise aasta esimestel kuudel toimuvad arutelud nii veebis kui ka näost-näkku näitavad, kui palju on rahval lisaks allkirjade andmisele tahet ja suutlikkust poliitikate ehk siis meie ühise elu kujundamises kaasa rääkida. Ja mitte ainult rääkida, vaid ka teisi kuulata ja nendele kaasa mõelda. Kui see läheb korda, loodan, et õnnestub veenda ka praeguseid skeptikuid, kes lihtsalt ei usu, et ka sel moel on võimalik ühiskonnaelu küsimusi lahendada.

Kas 2013. aastal on Eestis parem elada kui lõppeval aastal? Miks?

Tõenäoliselt küll. Vaata esimese küsimuse vastust.

Postimehe arvamusportaal küsis kümmekonnalt Eesti arvamusliidrilt ja ühiskonnavaatlejalt, millise pilguga vaatavad nad tagasi lõppevale aastale.