Taavi Veskimägi

FOTO: Toomas Huik

Väikese riigi puhul on stabiilsus tohutu väärtus ning selle üksikprobleemide pärast kõigutamine on rumalus, leiab Eleringi juht Taavi Veskimägi Postimehe arvamusportaalis lõppevat aastat kokku võttes.

Kas 2012. aasta oli Eesti ja maailma jaoks parem või halvem kui varasem? Miks?

Eestis ei ole ilmselt mitte kunagi elatud nii hästi kui täna. Peaksime oskama seda enam hinnata. Alati võiks olla veel parem, kuid võimalusi, et oleks halvem või oluliselt halvem võrreldes tänasega, on palju enam kui tänasest tegelikkusest positiivsemaid stsenaariume. Taustsüsteem, kust me tuleme, ja seda mitte ainult Nõukogude okupatsiooni arvestavalt, vaid üldse Eesti ajalugu silmas pidades, kipub ununema.

Mis oli teie hinnangul tänavune suurim saavutus Eestis? (Aasta pluss)

Vaatamata streikidele-protestidele valitsuse poliitilise stiili vastu, skandaalidele, väliskeskkonna turbulentsile ei tekkinud korrakski tunnet, et riik süsteemina lakkaks toimimast. Riik tiksub oma rutiinides vaikselt aga järjekindlalt edasi.

Väikeriigi puhul on stabiilsus tohutu väärtus, mis ei ole midagi iseenesestmõistetavat. See teadmine ei pea tähendama mitte laisklevat rahulolu saavutatuga, vaid oskust hoida seda, mis on hästi, ja olla konstruktiivselt kriitiline selles osas, mis on kõlbmatu.

Mis oli lõppeva aasta suurim rumalus Eestis? (Aasta miinus)

Kurb oli, et üsna lihtsate vigadega anti võimalus seada küsimärgi alla kogu senise Eesti arengu taganud poliitilise paradigma legitiimsus. Oli isegi neid, kes võtsid endale jultumuse küll oluliste, kuid siiski üksikute probleemide läbi seada küsimärgi alla Eesti riigi olemus. Oma riiki ise tappa, see on rumalus.

Mida loete 2012. aasta suurimaks positiivseks üllatuseks? (Aasta hüüumärk)

Leidub jätkuvalt inimesi, kel on tahe ühiskonnaasjade arendamisel osaleda. See on hea. Vajaksime oluliselt tugevamat konkurentsi ideede, inimeste ja erakondade vahel.

Negatiivne pool on aga, kui vähe on nende inimeste hulgast tõesti uusi inimesi. Sellest on selgelt tajuda, kui palju potentsiaalsest alla 25-30-aastaste põlvkonnast esile kerkida võivast eliidist on Eestist väljas. See teeb muret.

Mida peate teravaimaks tänavu lahendamata jäänud probleemiks? (Aasta küsimärk)

Palju räägiti möödunud aastal sellest, kuidas peaks asju tegema. Lubamatult vähe aga sellest, mida oleks vaja teha. Sellest polnud üldse või oli väga vähe juttu. Kindlasti on poliitika protsess oluline, see annab kavandatavatele poliitikatele vajaliku legitimatsiooni, kuid mina ootaks enam arutelu sisu üle. Jätkuvaks arenguks vajab ühiskond kolmanda põlvkonna struktuurseid reforme alates haridusest, tervishoiust, halduskorraldusest, riigihaldusest kuni maksukorralduseni välja.

Kas 2013. aastal on Eestis parem elada kui lõppeval aastal? Miks?

Kindlasti, juhul kui oleme jätkuvalt valmis tegema tööd ja õppima selleks, et teha seda senisest sisukamalt. Heaolu ei tule tööta.

Postimehe arvamusportaal küsis kümmekonnalt Eesti arvamusliidrilt ja ühiskonnavaatlejalt, millise pilguga vaatavad nad tagasi lõppevale aastale.