Jüri Maloverjan: Putin ja lapsed

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Sellist valitseva klassi avalikku lõhet, nagu see, mis tekkis üsna ootamatult «orbudevastase seaduse» pärast, pole vist Putini Venemaal veel olnud. Äkki on selgunud, et kõrgeaatelise ümberpiiratud kindluse rajamisega ei soovi kaasa minna isegi mõned seni Putinile truud olnud kõrged tšinovnikud, ja milliseks kuristikuks see pragu võib kasvada, pole aimu kellelgi.

Algul tundus asi küünilise, kuid tavapärase mänguna. Kui USA «Magnitski seadusele» vastuseks mõeldud eelnõu täiendati enne teist lugemist tarduma paneva keeluga ameeriklastel Vene orbusid lapsendada, arvasid väga paljud, et tegemist on erandlikult vastiku, kuid samas banaalse topelt­trikiga. Esiteks, tsaar kutsub liiale läinud bojaare korrale ning näeb taas rahva silmis tark ja mõõdukas välja. Seda, et kogu eelnõu koos täiendustega on presidendi administratsioonis vorbitud, televaatajatele keegi ju ei ütle.

Teiseks, orbude täiendus jäetakse küll seadusest välja, arvasid Vene võimu kriitikud, kuid teine tähtis klausel, mis räägib USA kodanike juhitud ja rahastatud MTÜde tegutsemiskeelust, jääb selle suure kära katte all sisse.

Võib-olla lõpuks umbes nii juhtubki. Kuid tsaari ja bojaaride vastandamise trikist ei saa enam juttu olla. Nimelt sellepärast, et president asus selgelt ühele poolele.

Suurel pressikonverentsil

20. detsembril esitasid ajakirjanikud Putinile vähemalt kaheksa küsimust «orbudevastase seaduse» kohta ning president asus seda tuliselt kaitsma, korrates kasvava ärritusega samu valesid. Ta ütles, et on riigiduuma algatusega nõus, kuigi pole ise veel teksti näinud. Ilmselt vale: kõik, kes on Vene poliitikatavadega vähegi kursis, saatigi need sajad ajakirjanikud, kes Putini ees saalis istusid, teavad suurepäraselt, et välispoliitiline eelnõu, millele panevad oma allkirju kõik neli fraktsiooni ja spiiker, ei saa pärineda mujalt kui presidendi administratsioonist. Ta rääkis, et Vene lapsi tapnud Ameerika kasuvanemad ei saa karistada. Lausvale. Ning väga paljudele, naeruväärselt paljudele «antimagnitski» seadust mitte puudutavatele küsimustele vastas Putin à la «aga mis te arvate, et Ameerikas on lood paremad või?».

Ajakirjanikud, välja arvatud need vähesed, kes hakkasid plaksutama Putini sõnade peale «ma armastan Venemaad», said veenduda, et nende ees ei ole enam mitte valgustatud ainuvalitseja, millist rolli Putin on üritanud kõik need aastad mängida, vaid üsna primitiivset amerikanofoobiat põdev mees. Mees, kes on valmis ka orbude lootust uuele emale ja isale oma kompleksi ohvriks tooma.

Osa valitsevast eliidist näeb ilmselt ka, et nende juht on pisut ebaadekvaatseks muutunud, et temaga täielik samastumine võib lihtsalt ohtlik olla, ning «orbudevastasest seadusest» sai ettekääne ennekuulmatuks fronde’ks.

Eelnõu kritiseeris haridusminister Dmitri Livanov, kelle pädevusse kuuluvad lapsendamise küsimused. Asepeaminister Olga Golodets saatis presidendile kirja eelnõu mittevastavusest rahvusvahelistele lepingutele, kusjuures peaminister Dmitri Medvedev tõdes, et see tehti tema palvel. Isegi välisminister Sergei Lavrov, kes mõistagi üldiselt on «antimagnitski» seaduse poolt, ütles, et peab lapsendamiskeeldu valeks sammuks.

Demokraatlikus riigis ei vääriks sellised lahkhelid erilist tähelepanu: arutelu ühiskonnas käib, inimesed, sh ka valitsuse liikmed, avaldavad oma arvamust, kusjuures üsna tagasihoidlikult – ei mingit probleemi. Aga mitte Venemaal.

Venemaal on kombeks, et kui president on oma seisukoha kord avaldanud, eriti sellises delikaatses valdkonnas nagu välispoliitika, on see kogu poliitladviku jaoks käsuks ja seaduseks. Teistsuguse seisukohaga avalik esinemine võrdub riigireetmisega.

Valitsev grupp seltsimehi on alati seda ühtsust hoolikalt hoidnud, üritab hoida suhteliselt edukalt ka praegu. Riigiduumas hääletas «inimsööjaliku» seaduse vastu vaid kaheksa saadikut, neist vaid üks Ühtse Venemaa liige, vana ajakirjanik Boris Reznik. Ülemkojas aga, Föderatsiooni Nõukogus, ei hääletanud kolmapäeval seaduse vastu mitte keegi. Saadikud räägivad, et iga kõhklejaga tehti omaette selgitustööd.

Kuid pragu on silmaga näha. Valitsuse liikmed julgevad presidendile vastu rääkida. On see «protestiaasta» kaudne tagajärg, kas osa valitsevast eliidist pelgab presidendi oletatavat kava vanadel ja aegunud väärtustel põhineva «uue Venemaa» rajamiseks või on siin hoopis suured majanduslikud huvid mängus, ning kuhu see kõik viib, ei tea praegu mitte keegi. Esialgu võib oletada, et see lõpeb «mässajatele» halvasti – parteiridade puhastusega.

Euroopa riikide jaoks jääb aga küsimus, kuidas käituda riigiga, mis vastuseks sanktsioonidele oletatava ränga kuriteo toime pannud miilitsate ja ametnike vastu ähvardab hoopis oma lapsi. Rahvusvaheliste tavade järgi oli Moskva küll kohustatud vastama «Magnitski seadusele», kuid «antimagnitski seaduse» kriitikuid hämmastab just ajendi ja reageeringu karjuv vastuolu.

Vene eelnõu esimene variant oli ju USA seaduse veidi muudetud koopia: viisakeeld ning raha ja varade arest nende ameeriklaste suhtes, kes väidetavalt rikuvad Vene kodanike õigusi. See muide pani Vene võimu kriitikuid irvitama: nojah, USA poliitikud hoiavad teadagi oma raha reeglina Vene Hoiupangas, puhkavad aga karjakaupa Sotšis. Siis, esimese ja teise lugemise vahel riigiduumas, ilmus «orbude täiendus».

«Antimagnitski seadus» tervikuna on mõeldud eeskätt mitte kohustuslikuks vastuseks USA-le, vaid hoiatuseks Euroopale. Washington mõistagi enam ümber ei mõtle (iseasi, keda nimelt Valge Maja laiendatud «Magnitski nimekirja» kannab), Euroopat aga, kus vaatamata europarlamendi üleskutsetele asja alles vaetakse, saab šantažeerida nii äriga kui ka omaenda orbude saatusega. Seaduses on ka vastav paragrahv sees, mis räägib «meetmete» rakendamisest ka teiste riikide suhtes, kes peaksid USA omaga sarnase seaduse vastu võtma.

Ameeriklased on küll suurimad Vene orbude välislapsendajad (umbes 1000 last aastas), kusjuures nad lapsendavad üsna palju invaliide, keda Vene pered eriti ei taha. Aga ka Euroopa, ennekõike Itaalia ja Hispaania, ei jää palju maha. Itaalia on sel aastal isegi ees.

Terve mõistus räägib, et šantaažile ei tohi alluda: teilt nõutakse üha rohkem ning lõpuks kaotate kõik, väärikus kaasa arvatud. Kuid antud juhul ei ole vist paraku päris «tervemõistuslik» oodata Euroopa juhtpoliitikutelt seda tüüpi tervet mõistust.

Autor on BBC Vene talituse korrespondent.