12 tegijat aastast 2012

Foto: Urmas Nemvalts

Poolel teel

Barack Obama on nimekirja-inimene. Ta usub, et kui panna probleemid kirja ja neile ratsionaalselt läheneda, on lahendused võimalikud. See veendumus oma võimetes oli Obamas ilmselt suurem nelja aasta eest, kui teda polnud veel jõudnud tabada külm dušš läbirääkimistel oma poliitiliste vastastega, olgu nendeks vabariiklased või Vladimir Putin, kes lähtuvad printsiibist, et kui miski on Obamale kasulik, on see kahjulik meile.

Enda sõnul õnnestus Obamal siiski täita suur osa oma 2008. aasta peamistest valimislubadustest, selge võit Mitt Romney üle andis Obamale uue võimaluse teostamist ootavad reformid ellu viia. Paraku on järjekordne fiasko kõnelustel fiskaalkuristiku ärahoidmiseks näidanud, et Obama saavutuste loetelu võibki jääda poolikuks – tervest mõistusest alati ei piisa, kui rivaalidel seda napib.

Hendrik Vosman

Juhiks nii suurriigis kui kureparves

Venemaa jõulisel liidril Vladimir Putinil oli teguderohke aasta. Kevadiste askelduste märksõnaks olnud presidendivalimised said võiduka punkti 7. mail, mil ta vannutati kolmandat korda presidendiks.

Nii sai läbi nelja-aastane periood, mil ta kui valitsusjuht pidi end vähemalt avalikkuse ees hoidma president Dmitri Medvedevi selja taha ja tegema näo, et on siiski «mees number kaks».

Putin tänavu muskleid ei demonstreerinud, kuid osales küsitava väärtusega aktsioonis, kui deltaplaaniga lennates näitas valgekurgedele teed talvitumispaika. Seega oletati kohe, kui läksid liikvele kuuldused tema kehvast tervisest, et tegemist on kurelennu tagajärgedega.

Enesekindel president hoiab riiki raudses haardes, kärpides opositsiooni tiibu ja piirates inimeste kogunemisvabadust. Pussy Rioti punkpalvus näitas aga, et alati tuleb olla valmis üllatusteks.

Mari Kamps

Tänu Katrin Rehemaale

Meditsiinitöötajail tuleb arstide liidu peasekretärile Katrin Rehemaale tema järeleandmatu visaduse eest tänulikke uusaastakaarte saata. Kõigepealt selle eest, et oktoobris said nad tänu streigile neli nädalat hinge tõmmata. Teiseks palgatõusu eest, mis alates märtsist vähemalt seniste miinimumpalgaliste arvele peab jõudma. Üksi poleks peasekretär seda suutnud, aga ilma selle väikese vintske naiseta on raske ette kujutada, et peaaegu kõik, mida sügisel haiglatelt ja riigilt küsiti, oleks veidi enne jõule allkirjastatud kollektiivleppesse jõudnud. Tehku keegi teine järele!

Haiglate juhid jonnaka Rehemaa üle nii väga ei ole rõõmustanud. Esiteks tekitas ta kuu aega parajat peavalu, et streigi tõttu tekkinud segadus üle elada. Teiseks tuleb neil, eriti väiksemate haiglate juhtidel, pingsalt arvutada, kuidas haiglaid nii majandada, et lubatud palgaraha kokku saada. Rehemaad võiks siiski tänada ka haiglajuhid – erakordse tähelepanu eest, mis meditsiiniprobleemidele tõmmati.

Ka patsiendid võiks Rehemaad tänada – veidi puhanud ja võidurõõmu maitsnud tohtritel, õdedel ja hooldajatel peaks jaguma jaksu patsientidele rohkem naeratada.

Anneli Ammas

Korea tibutants

Uus maailmakord saabuski 21. detsembril – Korea ime «Gangnam Style» ületas Youtube’is esimese videona miljardi vaatamise piiri. Ja see miljard (ning praeguseks pea 70 miljonit veel peale) on ainuüksi ametlikul versioonil. Vaid viis kuud pärast video üles laadimist on raske leida kedagi, kes «Gangnam Style’i» kuulnud poleks. Enamgi veel, selle järgi on tantsinudki nii muusikud, näitlejad kui poliitikud üle maailma

Ühest küljest tüüpiline novelty hit, täht üheks õhtuks, internetiajastu tibutants, lambada või macarena, teisalt aga ilmselt võimalus piiluda tulevikku. «Gangnam Style’i» kiire maailmavallutus näitab, kui suurel määral on internetil ja sotsiaalmeedial osa selles, kes ja kui palju midagi näeb, kuulab ja tarbib. PSY jälgedes võib oodata ilmselt aina rohkem ühehitiimesid kõikjalt üle maailma. Peamine, et internet leviks ja naljakas oleks. Miljard on alles algus!

Kaarel Arb

Aasta kosmonaut

Teatavate liialdustega kosmosest, tegelikult küll 38,6 kilomeetri kõrguselt maale hüpanud Austria uljaspea Felix Baumgartner pakkus närvikõdi mitte ainult endale ja oma emale, vaid ka miljonitele vaatajatele.

Hetke, mil mees istus vahetult enne hüpet kapsli serval, jagas temaga 7,3 miljonit uudishimulikku silmapaari. Edastus toimus küll väikse ajalise viivitusega, et vaatajaid võimaliku enesetapufilmi nägemisest säästa.

Kõik läks aga õnnelikult, pärast kaheksat minutit ja vahepealset vurrina pöörlemist maandus Baumgartner New Mexico kõrbes, taskus vabalangemise kiirusrekord, kõrgeima maapinnale tehtud hüppe rekord ja kõrgeima õhupallireisi rekord, lisaks muidugi hästi kõlav helikiiruse ületamine.

Hinge kinni hoidma pani ta paljud, kuid see oli ka viimane kord – Baumgartneri sõnul on ta nüüd kõik saavutanud ja aeg on hulljulged projektid lõpetada.

Kadri Veermäe

Ansipi vabandus

Peaminister Ansipi aastast 2012 hakkavad lähiajalookirjanikud meenutama tõenäoliselt kaht episoodi. Esiteks: seemnesöömise ja fooliummütsikeste jutt ACTA asjus riigikogus, mida tõlgendati laiendavalt ja mingi seletus ei aidanud. Teiseks. Peaministri sõnad «Jah, ma vabandan» Reformierakonna rahastamisskandaali ajendil, kuigi täpselt ei ole selge, mille eest, millises ulatuses ja keda see vabandus puudutab.

Valitsusjuhid ja poliitikud üldisemaltki paluvad vabandust Eestis nii harva, et see jääb igal juhul meelde. Kuigi võiks ka osutada vastupidist – suurema osa aastast ei vabandanud Ansip millegi eest, vaid seisis enesekindlalt valitsuse ja oravapartei kindlaksmääratud liinil. Tegeles mitte oma partei, vaid pigem Euroopa kriisi lahenduste vaagimisega.

Meelde tuletatakse kindlasti ka Ansipi lubadust, et järgmist Eesti valitsust tema enam ei juhi.

Argo Ideon

Juhan Partsi aasta – 1

Majandusminister Juhan Partsil tuli kõiki asju lõppeval aastal teha enamasti ühe korra, ühekaupa ja 44 parlamendiliikme meelest ka hindele üks.

Üks lips vähem, sest see tuli loovutada elektrijaama vundamenti.

Üks võidetud umbusaldushääletus riigikogus.

Üks kaotatud heitlus rohelise elektri tasude pärast.

Üks ausaks inimeseks tunnistatud kantsler ministeeriumis.

Üks Erkki Raasuke.

Üks avatud elektriturg.

Ühega algab ka 100 000, mis kulus ühe äpardunud juhi vallandamiseks.

Üks pankrotiveerel lennufirma.

Üks suur maailmalõpu ootus, sest Euroopa kliimapoliitika ei näita raugemise märke ja väiksel Eestil pole jõudu selle muutmiseks.

Andrus Karnau

Alandlikkust õppinud Laar

Kahekordse peaministri Mart Laari aastasse mahtus tõsine tervisekaotus, nädalad intensiivravi palatis, ränk ja vaevaline paranemine ning lõpuks ka naasmine tööasjade juurde.

«Alandlikum, palju alandlikum,» rääkis Laar oma eluvaate muutumisest oktoobris, esimeses pikemas teleintervjuus pärast insulti.

Laar, kes samas tõdes, et pole kunagi varem haige olnud ja pööras tervisele selgelt liiga vähe tähelepanu, on ilmselt kõigile Eesti meestele (ja mitte ainult) illustratsioon sellest, milleni viib päevast päeva töörabamine. Mingil hetkel ei saa kõik enam samamoodi jätkuda, kusagilt tuleb järele anda. Ning keha otsustab, kuskohas on see nõrgim koht.

Laari asemel tuli kaitseministeeriumi juhtima Urmas Reinsalu, kuid mitte ainult kõik see ei pannud Laarist tänavu kõnelema. Sel aastal ilmus ka ilmselt senistest põhjalikum raamat Laari esimese valitsuse kohta, ning soovijad on saanud süveneda aegadesse, mil Laar mingist alandlikkusest juttugi ei teinud.

Argo Ideon

Meikari paljastus

Pikka aega peeti Silver Meikarit Eesti poliitikas nooreohtu, mitte väga tõsiseks tegelaseks, kellele meeldib viibida maailma paigus, kus saab poliitilist action’it ja adrenaliini. Teda huvitanud Valgevene või Birma demokraatiaküsimused ei osutunud ka riigikokku tagasivalimise trumpkaardiks.

Sel aastal lõi Meikar aga hetkeks poliitikas platsi täiega puhtaks, kasutades selleks isegi mitte kuigi uuenduslikku võtet – informatsiooni. Igaüks, kes oma näpu poliitikasse pistnud, teab, et neis mängudes võidab see, kes valdab infot ja julgeb seda kasutada ning panna teised oma päevakorra järgi jooksma. Sisuliselt vaid paari kevadel avaldatud reaga suunas mees ühiskonna fookuse Reformierakonna rahastamisele, ning määras agenda kogu järgnevaks hooajaks. Teda tabas paljude viha, kuid ta kohtas ka hulgaliselt toetust. 2012. aasta Eesti poliitikas on kahtluseta olnud tugevalt Silver Meikari nägu.

Argo Ideon

Neptunus, kes tegi kuurist palee

Kui habetunud ja pikkade hallide tuules lehvivate salkudega direktor Urmas Dresen Lennusadama angaari tuhiseb, hõlmad lahti ning sall lehvimas, jõuab koos külma õhu pahvakuga avarasse fuajeesse ka mingi seletamatu energiapilv. See seletamatu aura, segu julgusest, teadmistest ja kindlasti ka heast õnnest, saadab Dresenit viimastel aastatel, mil ta on üles ehitanud ühe omalaadsema muuseumi Euroopas ja kogu maailmas.

Hoone, mis oli vaid pool tosinat aastat tagasi selle üleandmisaktis riigile kirjas kui «želeso-betonnõi sarai» ehk raudbetoonist kuur, sai Dreseni suure unistuse toel tagasi oma kunagise staatuse ühe kaasaegse maailmaimena, kui angaarid 1917. aastal valmisid. Sama suur ime oli ka nende taastamine ja allveelaeva Lembit kuivale maale meelitamine. Kõige olulisem on aga sisu, millega täitis need angaarid Dreseni ja tema meremuuseumi kolleegide aastakümnetepikkune teadustöö, eksponaatide kogumine ja kogu selle seltskonna ühine aura.

Küllike Rooväli

Nabi Kolgata teekond tagasi tippu

Kui Heiki Nabi 2006. aastal vaid 21-aastaselt kreeka-rooma maadluses poolraskekaalus maailmameistriks tuli, oodati, et Hiiumaa vägilane taastab Eestis suurte traditsioonidega spordiala kunagise hiilguse.

Paraku järgnes MM-tiitlile pikk mõõnaperiood ja algselt legendaarse Kristjan Palusalu mantlipärijaks peetud Nabi nimetati üheööliblikaks, meheks, kes korra suutis üllatada ja kulla võita, aga ei midagi muud. Ka Nabi ise tunnistas, et see mõte püsis aastaid kuklas – kas tõesti toonane MM-kuld jääbki karjääri ainsaks tiitlivõistluste medaliks?

Tihti jätsid Nabi võistlustele jälje erapoolikud kohtunikud, lisaks mängisid rolli mitmed järjestikused vigastused ja terviseprobleemid. Nii mõnigi löönuks säärase ebaõnne peale ilmselt käega ja jätnuks tippspordiga hüvasti, kuid Nabi ei andnud alla, treenis edasi ja tegi tööd ka vaimujõu kallal.

Ja tasu oli ehk isegi magusam, kui kuus aastat tagasi võidetud MM-kuld, kui ta oma olümpiadebüüdil Londonis Eesti spordifänne üllatas ja hõbemedali võitis.

Maarja Värv

Aadu Kägu presidendiks!?

Harva, kui mõni tänapäeva eesti filmi kangelane nii tähelepanuväärseks osutub, et otse rahva sekka läheb – selline oli Lotte ja nüüd siis on ka Aadu Kägu.

Rahvasaadik, kes metsa seenele läheb, seal ära eksib ja supi sisse satub, tõi kinno üle 70 000 vaataja – tulemus, mida vaevalt et julges loota ka Aadu ristiisa Toomas Hussar ise, alles pika filmi debütant. Kunagine avangardistist teatrimees võttis Eesti elu vaimukalt kokku juba aastaid tagasi, kui kirjutas ja lavastas klassikaks saanud tõsieluseriaali «Jürgensonid», «Seenelkäik» on siit veel sammuke edasi.

Aadu on keskmise eesti poliitiku musternäide, kelle üle me naerame, aga kellele me ka kaasa elame ja tunneme – kogu meie enda hiilguses ja viletsuses, mis samuti «Seenelkäigust» nagu peeglist vastu vaatab. Nii võib Aadust ühel heal päeval koguni president saada.

Tiit Tuumalu