ACTAst jääkeldrini

Foto: Peeter Langovits

21. detsembril maailm küll ei lõppenud, aga midagi siiski lõppes. Euroopa Komisjon nimelt loobus lootusetust üritusest ja lõpetas ELi kohtus europarlamendi otsuse proovilepaneku, millega ACTA sel suvel selgelt tagasi lükati.

ACTA, kui keegi veel sellist imelooma mäletab, on rahvusvaheline võltsimisvastane kaubanduslepe, mis sündis pehmelt öeldes mitte kõige läbipaistvamal viisil. See sai USA, Kanada, Mehhiko, Jaapani, Lõuna-Korea ja teistegi riikide allkirja, sh enamiku Euroopa Liidu liikmesmaade omad, kuni lõpuks info dokumendi tegelikust tähendusest aktivistide mõjul laiemalt levima hakkas.

Võimu vägikaigas

Europarlamendis toimuvat kiputakse sageli lahterdama eurobürokraatia alla, mis lihtinimest eriti ei puuduta. Nüüd sai ta võimaluse avalikult tõendada, et neist ka midagi sõltub. Mõneti tekkis Brüsselis samasugune vägikaikavedu nagu riigikogu (põhiliselt opositsiooni) ja Eesti valitsuse vahel ESMi asjus: kes otsustab, kes peab informeerima, kellel on õigus teha sisulisi valikuid.

Europarlament tundis end vähe kaasatuna ning võimalik, et just see, mitte isegi niivõrd sisulised argumendid, sai otsustavaks, et ACTA nii selgelt läbi kukkus. Europarlamendi raportöör David Martin soovitas leppe tagasi lükata muu hulgas sellepärast, et ACTA võiks tema hinnangul kaasa tuua soovimatuid tagajärgi, sealhulgas üksikisikute hõlpsalt kriminaalkurjategijaiks tembeldamist, internetiühenduse pakkujatele liigsuurte kohustuste panekut ning takistusi geneeriliste ravimitega varustamisel.

Üheks kõige kindlamaks ­ACTA-vastaseks europarlamendis osutus liberaalide fraktsioon, kuhu kuuluvad Eestist Reformierakonna ja endised Keskerakonna esindajad.

Europarlament otsustas ­ACTA tagasi lükata ning see tähendas, et leping Euroopa Liidu riikide jaoks ei jõustu. Hoolimata sellest, et suurem osa neist oli jõudnud selle allkirjastada. See toimus enamasti enne suuremat protestilainet, kui keerulise nime ja sisuga lepingu tähendus rahvani oli jõudnud. Muide, see iseendast ei tähenda, et ACTA ei jõustu – kui piisav arv muid allkirjastanud riike selle ratifitseerib, siis hakkab see kehtima väljaspool Euroopat.

Miks on mõtet seda kõike nii pikalt meenutada – ilmselt sellepärast, et ilma ACTAta olnuks raske tekitada Eestis seda tänavust poliitilise aktivismi lainet, mis on päädinud novembrikuise Jääkeldri koosoleku ja protsessiga. Nüüd üritatakse Eestis teha eksperimenti ja luua vahelduseks seadust kodanikke laialdaselt kaasates.

Meenutagem vastandina, kuidas peaminister Andrus Ansip rääkis veebruaris riigikogu infotunnis, et riigikogu Euroopa asjade komisjoni polnud vaja ACTA vastuvõtmisse kaasata, sest leping ei nõua Eestis seaduste muutmist. Tõsi, menetlusse olid kaasatud ministeeriumid. Ei Euroopa Komisjoni ega ka Eesti võimuasutused näinud aga leppes neid probleeme, mida nägid kodanikuaktivistid.

Ootamatu vastuseis

« ... minu meelest on tegu ülimalt õige asjaga,» rääkis selle kohta riigikogu puldist peaminister Ansip. «Ma ei saa aru sellest hüsteeriast, mis on iseäranis just Eestis lahti läinud.»

Ning ütles seejärel oma kuulsad sõnad: «Teate, inimene, kes midagi säärast väidab, on seemneid söönud, ja mitte neid seemneid, mida meie oma põldudele külvame. Tavaliselt niisugustel puhkudel, kui inimestel sellised kahtlused on, aitab selle vastu, et aeg-ajalt pannakse foolium mütsi sisse.»

Tegelikult rääkis Ansip ühest konkreetsest Õhtulehes ilmunud artiklist, aga sellele hiljem viitamisest polnud muidugi mingit abi – seemnete söömise ja fooliummütsikeste kujund osutus nii mõjusaks, et laienes automaatselt igaühele, kes ei jaganud Ansipi optimismi ACTA suhtes.

11. veebruaril, rahvusvahelisel ACTA-vastasel protestipäeval kogunes Tallinnas ja Tartus meelt avaldama tuhandeid inimesi. Loosungitega «Fuck ACTA» ja muude taolistega, Guy Fawkesi maskidega ning ka Eesti lippudega. Mõned olid pähe pannud ka fooliumist mütsikesed.

Tagantjärele tarkus on muidugi täppisteadus, kuid vaevalt saanuks need meeleavaldused nii laia kõlapinda, kui Ansip ei oleks eelnevalt õli tulle valanud. Tema jutt riigikogus demonstreeris, et võim ei saa sajaprotsendiliselt aru noortest, kelle jaoks virtuaalne, internetis kehtiv vabadus võib olla sisuliselt sama kaaluga kui füüsiline vabadus reaalmaailmas.

Uue põlvkonna poliitiline aktivism oli sellega sündinud, koondunud ja ennast avalikult näidanud. Vana, institutsioonide seinte vahel end kindlana tundva poliitika reageering oli kõike muud kui vaimustunud. See oli arusaamatus, mõistmatus ning toimuva tähtsuse pisendamine – noored tulid kokku, lasid korraks auru välja ning sellega nad ilmselt ka piirduvad. Kui ilmad soojemaks lähevad, leiavad nad muid, meeldivamaid ja põnevamaid tegevusi kui väljakul maskides külmetada.

Nii võidi muidugi mõelda, kuid sel vastasseisul oli hulk dimensioone ja siirdeid edaspidisesse. Europarlamendis muide tõdesid mitmed, et nähtava vastuseisu ACTA-le tekitasid just nn uued euroliidu liikmed ehk Ida-Euroopa. Vähesed oskasid neist seda oodata. Niisamuti ei osanud Eestis keegi tõsistest poliitika analüüsijatest eeldada, et just niisugune teema toob meil, enamasti meeleavaldustevaeses riigis, noored tänavale.

Meil on olnud põllumeeste ja pensionäride demonstratsioone, õpetajate väljaastumisi, meil on varemgi olnud arstkonna proteste, aga võim ning sageli ka meedia on neisse suhtunud kui rutiinsesse käiku, kohustuslikku eeskavasse, kus korraks end näidatakse ja tulemusi isegi eriti ei oodata. Kui mingisugused kokkulepped tulevad, tehakse need nagunii hoopis mujal.

Mõneti on isegi kahju, et me ei saanudki teada, kuidas oleks ACTA menetlus Eestis edasi läinud ja milliseid reaktsioone edasi tekitanud. Kuna Eesti poolt jäigi allkiri sellele andmata, ei olnud riigikogus ka edasi selle kohta õieti midagi arutada, ning Euroopa Parlament võttis sisulise otsustamise raskuse enda peale. Mingis mõttes oli fooliummütsikestega väljaastumiste tulemus sada protsenti edukas, kuid kastanid toodi aktivistide eest tulest välja seekord mujal.

Pind kobestatud

Niisiis oli ACTA tänavuses Eesti poliitikas võtmerollis suhteliselt otseses tähenduses – tema abil tehti uksed aktivismi vallapäästmiseks lahti ning viimane ootas üksnes uut ajendit, et taas endast märku anda.

Selle ajendi andis muidugi Silver Meikar oma Postimehe artikliga 22. mail, milles ta tunnistas Reformierakonnale suurte summade annetamist, mille ta enda sõnul oli saanud parteikontori ametnikult Kalev Lillolt ning mille päritolu ta ei teadnud. Eelnevalt aga olevat talle helistanud Kristen Michal ja küsinud nõusolekut erakonna toetamiseks.

Võib võtta üsnagi kanget mürki, et ka sellele järgnenud aktivismilaine jäänuks laugeks ja tasaseks, kui mitte samal hommikul poleks ilmunud Mi­chali ja Lillo avaldus, milles kõik väited tagasi lükati. Michal: «Pidasin Silver Meikarit oma sõbraks. Oleme koos rajanud erakonna noorteorganisatsiooni ja olen olnud talle toeks ja tööandjaks aegadel, kui tal pole lihtne olnud. Seda enam olen pettunud selliste avalduste üle.»

Reformi teosammud

Tee oli valitud, edasi polnud enam kuhugi pöörata. Seda kõike on muidugi tänavu juba nõrkemiseni arutatud ja lahatud ning pole mõtet tuntud fakte siinkohal üle korrata. Kuid üks märksõna on siiski vaja esile tõsta – see on vindumine. Meikari artikliga sai käristatud võimupartei suhteliselt siledasse fassaadi lõhe, mis jäi paikamata.

Küll oli vaja oodata uurimistulemusi, küll oli vaja Meikarit maha teha (mis ei tähenda üldsegi, et vilepuhuja ise olnuks valge ja plekitu), siis jõuti välja isegi toimunu üldisel tasemel taunitavaks pidamiseni, konkreetseid järeldusi ikka aga ei tulnud.

Võrdluseks on toodud juba korduvalt IRLi käitumist seoses elamislubade skandaaliga, kus võeti kohe alguses selgelt hukkamõistev positsioon ning sunniti võtmetegelased parteist lahkuma, ilma et neid oleks saanud milleski kriminaalses tegelikult süüdistada. Reformierakonna damage control näis selle kõrval justkui tigu, kes ootab liikuma hakkamisega, kuni kolm teerulli on tänaval mööda lohisenud.

Kuna selgeid järeldusi ei tulnud, saigi ühiskondlik reaktsioon sündida vaid üldistatud pinnal – nii nagu see praeguseks on kujunenud. Valimisseaduse, erakonnaseaduse, sundparteistamise vältimise jt teemade asjus.

On parajalt kurioosne, et tubli parlamendiliikmena saab Kristen «minu teod ministrina on alati olnud suunatud suurema avalikustamise ja läbipaistvuse suunas» Michal järgmisel kevadel asuda ise kujundama otsuseid ettepanekute asjus, mille crowdsource’miseni poleks tema ja Lillo maikuise avalduseta ilmselt iialgi jõutud.

Kui too eelnõu kunagi parlamendisaali jõuab, oleks igati põhjendatud nimetada seda Michali-Lillo seaduseks, nii nagu USA kongresmenid andsid hiljuti Venemaaga suhteid puudutavale seadusele advokaat Sergei Magnitski nime.