Teatrirahva kiituseks tuleb öelda, et pealtvaatajaid hoiatati aegsalt ning soovijatele jagati pleede, mis muidu on ilmselt kasutusel välietenduste ajal. Vägisi tekkis mõte, et ilmselt just seetõttu oli lavastuses esmapilgul arusaamatuna näivat sebimist, sest vaevalt et valgustus lavagi soojaks jõuab kütta.
Aga uus teatrisaal pole ainus avalik ruum, kus külmade saabudes jahedus võimust võtab. Paari nädala eest sattusin ühte Tallinna kesklinna spordiklubi pallimängusaali, kus treener istus platsiveerel käpikutega ning kõrvalplatsil triblavaid vutipoisse vaadanud vanematel olid sulejoped seljas. Spartalikud tingimused sobivad kõlalt küll klubi nimega ja sporti teha seal ka kannatas, aga pesta küll ei saanud ja nii tuligi higisena pakase kätte minna.
Ühe Tallinna piiril oleva supermarketi kassapidaja tunnistas, et kannab tööandja logoga fliisjakki ja vesti rõõmuga. Mitte küll lojaalsusest ettevõtte vastu, vaid külma pärast, sest muidu lihtsalt ei kannata pikki päevi kassas olla. Tõsi ta on, et krõbekülmadel talvepäevadel selles poes käies on teinekord endalgi ostjana jahe, kuigi üleriided on seljas.
Kuigi Eestis on aeg-ajalt ikka talvesid, kus temperatuur naljalt alla 0 kraadi ei lange, pole miinuskraadid meie kliimas midagi haruldast. Isegi –15 kraadi mitu päeva järjest on Eesti talvel täiesti normaalne ning sellega tuleks hooneid ehitades või neid renoveerides ka arvestada. Miks seda ei tehta, on iseküsimus. Kas tõesti on olemas uued ja usutavad andmed ülemaailmse kliimasoojenemise kohta, et korralikku küttesüsteemi ei peeta vajalikuks? Või on tegemist lihtlabase kokkuhoiuga?