Kalle Muuli

FOTO: Liis Treimann

Raul Rebasel on hea sulg, aga kehv mälu. 21. detsembri Postimehes ehitas ta pika ja huvitava artikli «Skandaalipõhine Eesti» üles mäluauku meenutavale väitele, et Eestis on viimase 20 aasta jooksul olnud kõigest üheksa suurt skandaali ja neist ligi pooled, täpsemalt neli, on aset leidnud kahel viimasel aastal.

Rebase määratluse kohaselt on suur skandaal pikaaegse mõjuga, puudutab paljusid gruppe ja kutsub esile suuri muudatusi. Aga tema skandaalide loetelu ei lähtu üldse sellest määratlusest, vaid on täiesti meelevaldne, kui mitte arvestada, et mida kaugemale ajas tagasi vaadata, seda hõredamaks pilt muutub.

Mart Laari esimene valitsusaeg (1992–1994) oli riigi ja valitsejate nooruse tõttu skandaaliderohkemaid aegu üldse, aga Rebase edetabelisse pole sealt jõudnud midagi.

Hüva, võib-olla on Liviko direktori Udo Themase vallandamise ümber puhkenud skandaal loetelust välja praagitud seetõttu, et see ei puudutanud piisavalt suuri rahvahulki, kuigi ajas lõplikult tülli Isamaa juhid ja mõjutas niiviisi kogu valitsuse saatust. Aga Iisraeli relvatehing? See skandaal kestis vahelduva eduga mitu aastat, põhjustades korduvalt ka üldrahvalikke pahameelepuhanguid. Opositsioon ja ajakirjandus süüdistasid valitsust korruptsioonis, kaitseväe juhataja Aleksander Einseln süüdistas peaministrit juutidega salasidemete loomises ning üks rahvasaadik kaebas peaministri kahju tekitamise pärast isegi kohtusse.

Veelgi suurema skandaali põhjustas rublatehing, mille avalikuks tuleku järel lahkusid sotsiaaldemokraadid valitsusliidust, riigikogu avaldas Laarile umbusaldust ja esimene põhiseaduslik valitsus leidis oma otsa. See on ainus kord, kus riigikogu on peaministrile umbusaldust avaldanud, aga nüüd ei mahu see skandaal isegi mitte üheksa suurima sekka.

Ka käesolevas sajandis leiame skandaale, mis suurtena meenutamist väärivad. Eesti Energia ja Eesti Raudtee erastamise skandaal koos Angottide, Sposatode ja muu klounaadiga vältas mitu aastat. Mihkel Pärnoja pidi poliitilise laibana ametist lahkuma, erastamisagentuuri juht pandi vangi ja tagatipuks ostis riik Eesti Raudtee mitu korda kallimalt tagasi. Aga kui isegi need sündmused suurte skandaalidena arvesse ei tule, mis siis veel rääkida Lihula monumendi mahavõtmisest (röövis Res Publica ja peaminister Juhan Partsi maine) või ligi saja saladokumendi kadumisest välisministeeriumist (peaminister vallandas välisminister Ojulandi ja valitsusliit lagunes).

Rahamaailmast arvaksin ma suurte skandaalide sekka vähemalt Tartu Kommertspanga krahhi, Maapanga krahhi ja Hoiupangale saatuslikuks saanud Daiwa afääri. Kuigi panga pankrotti võiks ju pidada lihtsalt üheks majandussündmuseks, on neil suure skandaali tunnused just juhtkonna kuritarvituste tõttu, mille edaspidiseks vältimiseks korrastati kogu pangandust. Need krahhid puudutasid kümneid tuhandeid kliente vahetumalt ja valusamalt kui poliitilised skandaalid.

Seega, skandaale meil jätkub. Kahekümne aasta jooksul on olnud paremaid ja halvemaid aegu, kuid praegu pole küll kuidagi eriliselt skandaalirohke aeg. Pigem vastupidi – üks-kaks suuremat skandaali aastas on Eestis ja teisteski Euroopa riikides täiesti tavaline tase.

Eriline on ainult see, kuidas valitsuse juhtiv partei Reformierakond ja valitsuse liikmed skandaalidele reageerivad. Sellist asja pole tõesti enne olnud, et valitsuse liikmed rahvale kuude kaupa lihtsalt tuimalt näkku valetavad, ülbelt naeratades, vähimagi häbitundeta, hoiakuga, et mis teiesugused lollid meile ikka teha saavad, meie oleme ju võimul. Probleem on selles, mitte skandaalide rohkuses.