Taavi Lai: Eesti kaotab aastas pool miljonit eluaastat

Taavi Lai Foto: Erakogu

Tervisekaotuse (eesti keeles ka haiguskoormuse) metoodika levik maailmas sai alguse 1990. aastal Maailmapanga ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) koostööst. Põhinedes üldisel arusaamal, et vaid tervena elatud eluaastad on täisväärtuslikud, loodi DALY (disability adjusted life-years) mõõdik, mis mõõdab halva tervise ja selle tagajärjel langenud elukvaliteedi ning enneaegsete surmade tõttu ühiskonna arengusse panustamata jäänud eluaastaid. Eestis tehti meie esimene rahvuslik tervisekaotuse uuring 2003. aastal. Nimelt oli oluline testida, kui palju mõjutavad erinevad globaalse uuringu eeldused konkreetselt meie tulemusi ning milline oleks tervisekaotuse pilt siis, kui eraldi saaks välja tuua just meile olulised terviseprobleemid.

Peatumata täpsemalt varasemate uuringute tulemustel, tuleb välja tuua muutused meie üldisemas mõtlemises ning osalt ka prioriteetsete tervisevaldkondade püstitamisel. Klassikalises lähenemises rahvastiku tervisestaatuse mõõtmises vaadeldakse surmasid ja haiguseid eraldi näitajatega ning laiemad ühiskondlikud mõjud jäävad nende varju.

Tervisekaotuse puhul on esiplaanil just laiemad ühiskondlikud mõjud – kõik need kaotatud eluaastad on ressurss ja inimeste panus ühiskonna arengusse, mis haiguste ja enneaegsete surmade tõttu saamata jääb, ning seda üha võimenduvate mõjudega üle aastate. Kõige lihtsam mõttekonstruktsioon võiks olla näiteks selline – kui Eesti sisemajanduse kogutoodang inimese kohta oli 2011. aastal jooksevhindades 11 904 eurot ning samal aastal kaotati sarnaselt varasemate aastatega pea 500 000 eluaastat, siis on halvast tervisest tulenev veskikivi meie majandusliku arengu kaelas ilmselge. Ja ühiskonna arengut pidurdavaks teguriks on rahvastiku tervise probleemid hoolimata sellest, kuidas me selliseid arvutusi täpselt teeme.

Tulles sel kuul maailma juhtivas tervisevaldkonna ajakirjas Lancet avaldatud maailma tervisekaotuse uute arvude juurde, tuleb tõdeda, et taas on, millest rääkida. Olles osalenud selle uuringu ettevalmistamisel, oli juba ette aimata, et sarnaselt Eestiga tõstatub ka maailma tasemel senisest teravamalt noorte täiskasvanud meeste probleem, kes liiga sageli surevad liiga noorelt.

See on eriti probleemne olukorras, kus üldine suremus nii maailmas kui Eestis on vähenenud, eriti laste seas ning inimesed elavad kauem kui eales varem. Koos pikema elueaga vajavad üha enam tähelepanu kroonilised haigused, nendest tingitud puuded ning üldine vaimne ja sotsiaalne heaolu.

Üldpildi osas on huvitav veel see, et kui üheks rahvuslike haiguskoormuse uuringute tegemise algseks ajendiks oli kontrollida, kas ja kui palju meiega samas piirkonnas olevate suure rahvaarvuga riikide tervise­trendid varjutavad Eesti tulemusi, siis praeguste üldiste trendide valguses on selliseks mureks üha vähem põhjust. Samuti paistab Eesti rahvuslike haiguskoormuse uuringute põhjal, et ka Eestis hakkab vaikselt otsa saama see aeg, kui võitlesime eelkõige ellujäämise nimel, üha suuremaks koormaks hakkavad muutuma näiteks erinevad vaimse tervise häired, mis moodustavad üldisest tervisekaotusest hetkel siiski veel suhteliselt väikese osa  

Võrdluses muu Ida-Euroopaga on Eesti puhul võib-olla ootamatult suureks hinnatud vaimse tervise häirete ning HIV/aidsi rolli tervisekaotuses. Samas oleme HIVga nakatumise ja levimuse osas Euroopas endiselt suhteliselt kõrgel kohal ning ühe varasema prognoosi järgi kasvab HIV/aidsi roll tervisekaotuse allikana tulevatel aastatel pidevalt. Seega kuuluvad need kaks haigusrühma kindlasti tervisevaldkonna prioriteetide hulka.

Ka terviseriskide osas on maailmas olukord kaldunud alkoholi liigtarvitamisest, kõrgenenud vererõhust, suitsetamisest, ülekaalust põhjustatud, samuti vähesest puu-juurviljade tarbimisest tingitud tervisekaotuse suurenemise poole (eelnevad terviseriskid olid, muide, järjestatud Ida-Euroopa edetabeli järgi). Kõik need terviseriskid on ka Eestis igapäevaselt arutlusel ja tõusevad pidevalt esile oma tervisekahjudega ühiskonnale. Võib-olla vaid kõrgenenud vererõhk on haiguste riskitegurite seas meie jaoks harjumatu. Samas tuleb teiste uuringute tulemusi vaadates välja, et viimase kümne aastaga on ennetatavate kõrgvererõhktõve surmade ärahoidmise abil saadav teoreetiline võit oodatavas elueas pidevalt kasvanud ning võimalusi oodatava eluea pikendamiseks on võib-olla isegi enam kui südameinfarkti osas.

Peamised tervisevaldkonnad, kuhu panustada, on meile juba teada. Samas on kogu Ida-Euroopas, sarnaselt Eestiga, tervisekaotus mõne protsendi aastas pidevalt tõusnud, seda eelkõige tulenevalt haigustest tingitud elukvaliteedi langusest, samas kui enneaegsete surmadega kaotatu on vähenenud. Peamine soovitus eelnevast tulenevalt on tõenäoliselt see, et peame üha rohkem keskenduma krooniliste haiguste jälgimisele ja nende ravi juhtimisele, ravijärjepidevuse tagamisele ning erinevate teenuste integratsiooni parandamisele nii tervisesektori sees kui ka näiteks tervise ja sotsiaalvaldkonna ühendamisel. Aga samas on eelnevast vähe kasu, kui inimeste tervisekäitumuslike riskidega seotud tervisekaotus kasvab, nagu näiteks ülekaalu puhul, või ei lange piisavalt kiiresti, nagu see on alkoholi ja suitsetamise puhul.